Vene ökonomist: järjest rohkem venelasi saab aru, et neid on petetud

Ivan Tšumakov Foto: Erakogu

Venemaa ökonomist ja poliitikaanalüütik Ivan Tšumakov räägib intervjuus Postimehele nii Venemaa majanduslikest perspektiividest kui ka sellest, mida võimude poliitika on Venemaa tavakodanikele viimastel aastatel kaasa toonud.

-Alanud 2016. aasta pole toonud Venemaa majandusele paranemismärke: toornafta hinnad on madalad, rubla nõrk. Mis juhtub, kui naftahinnad ja rubla kurss dollari suhtes peaksid negatiivset trendi jätkama? Selle aasta riigieelarve on ju koostatud võrdlemisi optimistliku prognoosi järgi, et toornafta barrel maksab 50–60 dollarit, vähemalt jaanuaris on naftahinnad kõikunud vahemikus 25–35 dollarit.

Kuulutades välja optimistlikke prognoose, üritavad Vene võimud õhutada Venemaa kodanikes usku stabiilsusesse ning Vene majanduse vastupidavusse. Valitsejad võtavad vastu seadusi ja kehtestavad reegleid, pidades silmas isiklikku omakasu. Kui Kremlile on kasulik neid reegleid täita, siis ta täidab neid, kui mitte, siis ei täida. Orienteeruda eelarve koostamisel barreli hinnale 50 dollarit on mõttetu. Kui jaanuari keskel langes toornafta hind alla 30 dollari, teatas valitsus, et kärbib eelarvet 10%, ja kui vaja kärbitakse seda veel 30–50%.

Venemaa majanduse olukorda on juba viimased kaks aastat võimude poolt tugevasti ilustatud. Tegelikult on asjad juba päris halvad ning mitmetes Venemaa regioonides ei jätku raha palkade ja pensionide maksmiseks. Raha lihtsalt pole. Ja see toimub, kui naftahinnad on vahemikus 30–35 dollarit barreli eest.

Venemaa majandus on viimase 15 aasta jooksul alla käinud, kohutavalt on kasvanud korruptsioon, mis kujutab endas Venemaa eliidi rikastumise vahendit. Mingisugust eksporti meil peale toorme ei ole, midagi me ei tooda. Pole mingit tehnoloogia arengut.

Kui Venemaa poliitilises ja majandussüsteemis midagi ei muutu, siis meie majandus mädaneb lihtsalt edasi. See viib traagiliste tagajärgedeni, sest majanduse käekäigust sõltub ju tavaliste venemaalaste elu.

-Viimastel kuudel on Venemaalt tulnud teateid kaugsõiduautojuhtide, arstide, päästjate jt protestidest. Kuid see on väike osa ühiskonnast. Kas Vene ühiskonnas võib tajuda protestimeele ning rahulolematuse kasvu? Kui kaua ja mille nimel on inimesed valmis kannatama?

On väga keeruline hinnata protestimeelt Vene ühiskonnas, kuna rahulolematus ei jõua mitte kunagi riigi kontrollitud meediakanalitesse. Rahulolematus koondub internetiruumi, mida Kreml ei kontrolli. Võib öelda, et pinnas rahulolematuse kasvuks Kremli poliitikaga on olemas. Aina rohkem tavakodanikke saab aru, et võimud on neid petnud ja jätkavad petmist. Varem või hiljem jõuab suure osani ühiskonnast arusaamine, et praegustes majanduslikes probleemides on süüdi ainult Venemaa võimud, kes üritavad vastutusest kõrvale hiilida. Viimased kaks aastat on Kremli propagandaaparaat veennud venelasi selles, et kõiges on süüdi lääs ning just seetõttu on Venemaal kriis.

Väga raske on samas hinnata, kui paljud Venemaa elanikest ei ole rahul Vladimir Putini poliitikaga. Igasuguseid valitsuselähedaste struktuuride korraldatud küsitluste andmeid usaldada ei saa, sõltumatuid uuringuid on vähe. Meid on viimased 15 aastat petetud, ja ainult siis, kui inimesed on valmis seda endale lõpuks tunnistama, näeme Venemaal rahulolematuse kasvu.

Kui kaua venemaalased seda kõike veel kannatavad? Arvestades maailmamajanduses toimuvat langust, mis alandab nõudlust toorme järele, seisab hullem alles ees. Venemaa elanikud loovutasid oma osaluse poliitilistes protsessides ja vabadused majandusliku heaolu nimel. Kui mingit heaolu ei ole, hakkavad nad taas poliitika vastu rohkem huvi tundma ning soovivad neis protsessides enam kaasa rääkida. Ning lõppude lõpuks kerkib sellistel puhkudel Venemaal ikka küsimus «kes on süüdi?».

-Mida tähendavad Venemaa välja kuulutatud nn vastusanktsioonid Venemaa enda majandusele ja Venemaa elanikele? Kas võib tagasi tulla defitsiit? Kas ühel hetkel tuleb Türgis valmistatud joped kodumaiste vatijopede ja viltide vastu vahetada?

Kremli vastusanktsioonid on kõigest kinnitus sellest, et Vene võimudel puuduvad majanduslikud ressursid, samuti abitusest välissurve ees. Nn vastusanktsioonid on aset leidnud tavakodanike arvelt. Kui kaks aastat tagasi kulutas keskmine venemaalane kuu sissetulekust toidule 25–35%, siis nüüd 50%. Selles, et teatud kaubad ja teenused rohkem maksavad, on süüdi võimud. Valitsus on põhimõtteliselt rubla devalveerinud, nõrgendades seda 37 rublalt dollari eest 75 rublale dollari eest. Põhimõtteliselt on rubla väärtus dollari ja euro suhtes kukkunud kaks korda.

Kuidas nii juhtus, sellest ei taha keegi avalikult rääkida. Süüdistati börsil mängijaid, spekulante ja läänt, kuid on tarvis mõista, et Venemaal pole vaba valuutaturgu, kõike kontrollitakse Kremlist. Rubla devalveeriti, et kompenseerida eelarvetulude kaotused. Naftat, gaasi ja muud tooret müüb Venemaa ju dollarite eest. Kui barrel maksab 110 dollarit ja üks dollar 37 rubla, tuleb Venemaale 3700 rubla. Aga kui barrel maksab 45 dollarit ja dollar 67 rubla, tuleb Venemaale 3015 rubla. Loomulikult pole vahe eriti suur, kuid nafta, mis on Venemaa põhiline ekspordiartikkel, hinnad maailmaturul on langenud 300%. Kuna Venemaa majandus sõltub impordist, mh tuleb suurem osa toiduainetest sisse vedada, on rubla devalveerimine viinud enneolematu hinnatõusuni. Venemaa võimude välispoliitilised ja sõjalised seiklused makstakse kinni venemaalaste kõhu arvelt.

Tegelikult on defitsiit tavakodanikule lähemal, kui praegu tundub. Seda eriti nüüd, kui lõpetati toiduainete import Türgist. Kaubavalik on väga drastiliselt kokku kuivanud ja hinnad kasvanud. Ausalt öeldes ei suudetaks täna elanikkonda isegi viltide ja vatijopedega varustada.

-Viimastel nädalatel oleme näinud kaadreid, kuidas dollarites pangalaenu võtnud ja nüüd nende tagasimaksmisega hätta jäänud inimesed Moskva kesklinnas pangakontoreid ründavad. Kuidas ikkagi on rubla nõrgenemine mõjutanud Venemaa tavaelanike elujärge?

Rubla hävimise pärast ei kannata praegu mitte ainult need, kellel pangast dollarilaenud kaelas. Venemaa ettevõtjad kauplesid välismaal toodetud kaupadega või kaupadega, mis suurel määral komplekteeritud välismaal toodetud komponentidest. Reaalsus, millega venemaalased harjunud, hävib lihtsalt meie silme all. Eile oli Venemaal miljonitel inimestel veel sissetulek, mida täna enam ei ole. Inimeste säästud on kaotanud igasuguse väärtuse. Kujutlege, et kogusite kümne aasta jooksul umbes neli miljonit rubla, mis veel kaks aastat tagasi oli 100 000 eurot. Uskusite Putinit ja võime, ning siis äkki rubla devalveeriti. Teie raha ostujõud kukub enam kui kaks korda. Teie arvel on 43 530 eurot. Kaod on tohutud!

Keskmine pension Venemaal on 8000–9500 rubla. Praeguse kursi järgi 90–100 eurot, kuidas selle eest on võimalik elada? Võimalik, et pikemas perspektiivis võetakse kodanikelt viimasedki säästud. Viimased aasta-poolteist on võimud panku saneerinud, reaalsuses tähendab see hoiustajate arvete tühjendamist riigieelarve katteks. Põhimõtteliselt tuleb keskpank ja võtab pangalt litsentsi ning selle järel lähevad hoiused lihtsalt võimude kontrolli alla. See on räkit riiklikul tasandil, sarnane pretsedent on 1990. aastatest juba olemas. Toona olid venemaalastel arvetel suured säästud, mis lihtsalt külmutati. Ma arvan, et midagi sellist seisab meil ees ka praegu.