Ants Laaneots

FOTO: Kristjan Teedema

Lähis-Ida islamiriikides möllab aastaid sõjakeeris, milles on hukkunud sajad tuhanded süütud inimesed. Möödunud aastal jõudis ta sõjapõgenike masside ja terroristide näol ka Euroopasse. Ohus on kontinendi elanikkonna heaolu ning julgeolek, tulevik tervikuna. Toimuva mõistmiseks tasub heita pilk asjaoludele, millest ja miks moslemite vaheline konflikt Lähis-Idas arenenud on, kirjutab riigikogu liige, erukindral Ants Laaneots (Reformierakond).

Islami lõhenemine ja selle kahe kõige suurema omavahel konkureeriva haru – sunniitluse ja šiiitluse – teke ning järgnenud sisekonfliktide ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Pärast prohvet Muhamedi surma 632. aastal tekkis tema järglaste seas tuline vaidlus, kes peaks võtma üle prohvetile kuulunud võimu araabia suguharude üle.

Paljud sunniidid tõlgendavad koraani ja järgivad sunnat sõna-sõnalt, mis praktikas omandab tihti äärmuslikud vormid. Näiteks Afganistani taliibidele on ülitähtis isegi habeme suurus ja kuju.

Enamus neist toetas prohveti sõbra ja tema naise Aishi isa Abu Bakri kandidatuuri. See enamus moodustas edaspidi sunniitide laagri. Vähemus toetas Muhamedi onupoega ja väimeest Alid kinnitades, et kadunu on just tema määranud oma järglaseks ning erinevalt Abu Bakrist on ta prohveti veresugulane, seega õigusega tema järglane.

Edaspidi hakati seda vähemust nimetama šiiitideks, mis otsetõlkes araabia keelest tähendas «prohveti järglased». Vaidluses jäi peale Abu Bakr, kes sai kaliifi ehk kõrgeima valitseja tiitli. Võimuvõitlus saigi islami lõhenemise algseks põhjuseks. See lõhe süvenes aastasadade jooksul veelgi ja muutus otseseks vaenuks.

Islami sisekonflikt

Sunniitlusest, millesse kuulub tänapäeval ligi 80 protsenti moslemitest, sai domineeriv ning konservatiivsem islami haru. Selle esindajad juhinduvad koraani kõrval veel sunnast, mis kujutab endast prohvet Muhamedi poolt sisse viidud ranget käitumis- ja muude reeglite ning tavade kogumikku.

Paljud sunniidid tõlgendavad koraani ja järgivad sunnat sõna-sõnalt, mis praktikas omandab tihti äärmuslikud vormid. Näiteks Afganistani taliibidele on ülitähtis isegi habeme suurus ja kuju. Paljudes sunniitlikes araabia riikides loetakse naisi teisejärgulisteks inimesteks, nad on sunnitud kandma pearätte, burkasid ja varjama oma nägu. Sunniitide igapäevase elu peaaegu iga detail on määratletud sunna reeglistikuga.

Erinevalt sunniitidest tõlgendavad šiiidid Muhamedi sõnu, tegusid ja õpetust oluliselt vabamalt, otse öeldes ilmalikumalt. See on tekitanud suured pinged kahe haru esindajate vahel. Paljud sunniidid on veendunud, et šiiidid ei ole õiged moslemid, vaid islamiusu kompromiteerijad. Nende seas on siiani käibel veendumus «tapa šiiit, siis saad paradiisi».

Ligi 1,6 miljardist islamiusulisest moodustavad šiiidid vaid 10 protsenti. Kuid vaatamata oma suhtelisele väikesearvulisusele kujutavad nad maailmas arvestatavat poliitilist jõudu. Nii moodustavad šiiidid Iraanis 98, Bahreinis 75, Iraagis 54, Liibanonis 30, Araabia Emiraatides 27, Kuveidis 25, Kataris 20 ja Saudi Araabias 10 protsenti elanikkonnast. Šiiitluse kantsiks tänapäeval on Iraan. Selle vaimulikud juhid taotlevad endale islamimaailmas juhtivat rolli ja peavad oma kohustuseks kaitsta kogu maailma šiiite, süüdistades nii kristlasi kui sunniite nende ahistamises.

Sunniitlust esindavad peamiselt 20 araabia riiki eesotsas Saudi-Araabiaga (v.a Bahrein ja Iraak). Sunniitlikud on ka Süürias sõdivad ja Iraagis tegutsevad suurearvulised radikaalsed grupeeringud, kaasa arvatud Islami Riigi Iraagis ja Süürias (ISIS) ridades sõdivad ligi 80 rahvusest võitlejad.

ISISe võitleja. Foto: Scanpix

FOTO: STRINGER/REUTERS

Äärmuslased kui vabastajad

Kohaks, kus sunniitide ja šiiitide vastuolud määratlevad suures osas sisepoliitilist maastikku, on Iraak ja Süüria. Ajalooliselt on Iraagis, kus enamuse elanikkonnast moodustavad šiiidid, juhtivatel kohtadel olnud sunniitide ehk vähemuse ringkondade esindajad. Alles pärast Teist lahesõda ja sunniidist presidendi Saddam Husseini kukutamist 2003. aastal sai riigi etteotsa šiiitlik valitsus, kes nüüd omakorda on alustanud sunniitliku vähemuse diskrimineerimist, kutsudes riigis esile nende relvastatud vastuhakud.

Kahe peamise islami haru omavaheline vaen oli heaks põhjuseks radikaalse rühmituse Islami Riik Iraagis tekkele 2006. aastal. Tähtsat rolli Islamiriigi loomisel ja edaspidisel juhtimisel mängisid kukutatud Iraagi diktaatori Sadam Husseini sõjaväe tööta jäänud ja riigis valitseva šiiitliku võimuga rahulolematud sunniitidest ohvitserid. Uue riigi äärmuslased kasutasid Iraagis ja hiljem Süürias ära šiiitlike valitsuste poolt rõhutavate sunniitide meeleheite, kes võtsid esialgu tema võitlejaid vastu kui vabastajaid.

Süürias 2011. aastal puhkenud verine kodusõda võimul oleva vähemuse ehk Venemaa toetatud president Bashar Assadi juhitud šiitide-alaviitide ja elanikkonna enamuse moodustavate sunniitide vahel – millesse valitsusvägedega võitlevaid sunniite toetanud ISISe võitlejad sekkusid iseseisva jõuna – andis Islamiriigile hea võimaluse laiendada oma tegevus naaberriiki. Sõja laiendamine tõi kaasa nime Islami Riik Iraagis muutuse. Aprillist 2013 hakkas organisatsioon end nimetama «Islami Riik Iraagis ja Süürias» (ISIS, teise versiooni kohaselt Levantis ehk ISIL).

Süüria president Bashar al-Assad ja Venemaa riigipea Vladimir Putin. Foto: Scanpix

FOTO: Alexei Druzhinin/Alexei Druzhinin/TASS

ISIS vs al-Qaeda

ISIS saavutas laiema tuntuse 2014. aasta suvel, kui tema võitlejad alustasid suurt pealetungi Iraagi põhja- ja läänepiirkondadele, samuti Süüria põhjaosas Kurdistanis. Iraagis õnnestus neil ühe kuu jooksul võtta oma kontrolli alla mitu linna, sh riigi suuruselt teine linn Mosul ja seejärel Sadam Husseini sünnilinn Tikrit. Mõni päev hiljem olid ISISe võitlejad juba Bagdadi lähistel. Oht Iraagi riigile sundis lääneriike sõjaliselt sekkuma.

Sõjategevuse ülekandmine Süüriasse kutsus välja pinged ISISe ja al-Qaeda vahel, kuna viimase juhtkond soovis, et ISIS pöörduks tagasi Iraaki. Sellest keelduti. Erimeelsused ISISe ja al-Qaeda vahel tekkisid ka selles, et kui esimene tahtis luua oma riiki, siis teine oli sellele vastu, soovides keskenduda olemasolevate islami- ja teiste riikide islamiseerimisele ning ümberkujundamisele.

Vaidluse tulemusena kuulutas al-Qaeda oma esindajaks Süürias ISISe asemel organisatsiooni al-Nusra rinne. Aprillis 2014 teatas al-Qaeda juhtkond, et loobub ISIS-e toetamisest, väites: «ISIS ei ole al-Qaeda liikumise osa. Me ei hoia temaga mingeid sidemeid ega vastuta tema tegude eest». Võitlus ISISe ja teiste temale opositsiooniliste grupeeringute vahel muutus Süüria kodusõja üheks osaks. Äge lahingutegevus hargnes ISISe ja al-Nusra rinde, al-Qaeda ametliku esindaja Süürias vahel. Nende 2014. aasta esimestel kuudel alanud kokkupõrgete hinnaks oli 1800 kaotatud elu.

Sama aasta juunis kuulutas ISISe juhtkond riigi šariaatliku juhtimisvormiga ülemaailmseks kalifaadiks. Kalifaat peab Lähis-Idas oma peaülesandeks lääneriikide poolt pärast Osmani impeeriumi lagunemist seatud piiride likvideerimist ning õigeuskliku sunniitliku islamiriigi loomist Iraagi ja Levanti – Süüria, Liibanoni, Iisraeli, Palestiina, Jordaania, Türgi, Küprose ja Egiptuse – territooriumil. Kui õnnestub, soovitakse haarata sellesse kogu islamimaailm.

Kahjuks ei anna islamiriikide omavahelised vastuolud ja võitlus Lähis-Idas ning selles eripooli toetavate lääneriikide ja Venemaa kardinaalselt erinevad huvid suurt lootust kriisi kiirele lahendamisele.

ISISe võitlejad. Foto: Scanpix

FOTO: Uncredited/AP

Avades Süürias uue, nüüd tema jaoks juba neljanda sõjatandri, arvestas Venemaa president Vladimir Putin, et päästab oma ustava liitlase president Assadi, viib rahvusvahelise kogukonna tähelepanu eemale Moskva poolt külmutatud sõjast Ida-Ukrainas, säilitab oma sõjaväebaasid Vahemere piirkonnas, saab Lääne koalitsiooni liitlaseks ja suureks tegijaks võitluses ISISega, mis omakorda võimaldab Kremlil üsna pea esitada läänele nõude rahvusvaheliste sanktsioonide lõpetamise kohta ning tugevdada oma juuresolekut ja mõju Lähis-Idas.

Näib, et Venemaa ainuvalitseja on jälle ämbrisse astunud. Möödunud detsembri algul pidas USA president Obama kõne rahvale, milles teatas, et tema valitsemise ajal ei osale USA relvajõud enam üheski suuremas sõjas. Hiigelriik ja tema sõjavägi on väsinud 1992. aastal alanud lõpututest sõjakäikudest. Ilma USA toetuseta aga pole sõjaliselt impotentne Lääne-Euroopa võimeline nii suureks kampaaniaks. Suur küsimus, mida teha terroristliku Islamiriigiga, jääb rippuma õhku. Venemaale aga teeb sõda Süürias viibimise pikaajaliseks ja ettearvamatuks.