Tarmo Pikner

FOTO: Erakogu

Sildaru tiim andis päris mitu head õppetundi. Kui maailma tippusid kerkib meil esile nii süsteemisiseselt kui ka süsteemiväliselt, siis tekib kiuslik küsimus – kas on seda süsteemi üldse vaja, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Lõpuks ometi oleme meie Kikust tühjaks jäänud aukohale saanud uue rahvusnäo – meie Kelly! Meie oma pisike Kleopatra, kes X-mängudel Aspenis pärast võidu toonud imelist sõitu demonstreeris maailmale boonuseks ajaloolist vaaraohõngulist tantsu!

Auga väljateenitud ülivõrdes kiidusõnu on ekstreemsportlasele sadanud küllusesarvest. Nüüd, kui meie Kelly jõudis neljakandilise kullatüki ja elektrikitarriga korraks kodumaale kooliõpikute taha, saame toimunule tagasi vaadata hindava pilguga – mis siis ikkagi on ühtäkki toimunud, just nagu ilma meie teadmata, meie silme alt eemal, spordisüsteemidest eraldi.

Sildaru tiimi õppetunnid

Sildaru tiim andis päris mitu head õppetundi. Kõigepealt: peaaegu ilma riigi rahalise abita (kuuldavasti on rahakraane hakatud lahti keerama), olümpiakomitee toeta, ilma erilise kärata on märkamatult tehtud ära hiigeltöö, mis on viinud 13-aastase koolisportlase maailma tippude tippu! Ainus teadaolev otsene tugi on Kellyle olnud isast treener Tõnis Sildaru.

See on Eestis varemgi kasutuses olnud rada, mida mööda Kelly jätkas – Ants Antsoni, Erika Salumäe, Baruto ja nüüd ka Kelly rada. Nemad on jõudnud kõige kõrgemasse tippu spordialadel, mis eestlastele olnud varem üpris tundmatud. Kuid pärast nimetatud erandlike sportlaste saavutusi on neist spordialadest saanud igal konkreetsel juhul Eesti rahvusspordialad, milles kõik on spetsialistid ja kõik teavad, mis peamine – tahavad kaasa rääkida.

Eeltoodut on meie spordimaailmas hakatud nimetama süsteemivälisteks nähtusteks. Tegemist on meil laiemat levimata aladega, kus entusiastidest spordifanaatikud rügavad ise endile teed tippu. Riik ja rahvas märkab üksikutest huntidest sangareid alles siis, kui neil medalid juba kaelas ripuvad.

Kelly Sildaru. Foto: Scanpix

FOTO: Christian Murdock/AP/Scanpix

Teine hea õppetund anti suhtekorraldajatele. Kuigi arvan teadvat, et seda õpetust ei antud teadlikult, kuid teoreetiliselt võiks selle kirjutada suhtlusõpikutesse. See oli meetod, kuidas Sildaru tiim kahekordistas spordisõprade võidurõõmu. Nimelt, enne võistlust viis tiim ootused Kelly võimalikust tulemusest miinimumini. Selleks olid muidugi reaalsed põhjused – ilmaolud, värskelt sadanud lumi ja Kelly liiga väike kehakaal, mis kõik koos sellistes tingimustes ei oleks tegelikult võimaldanud sooritada võiduks vajalikke võistluselemente.

Küll oleks tahtnud kaasa aidata – ka siinkirjutaja näpud sügelesid Aspeni telefonikoodi näppimise järele, et anda Sildarudele (rumalat?) nõu ja soovitada Kellyl kasutada allveeujujate tinavööd, mis annaks ehk hoogu juurde. Nii või teisiti – kes vähegi asjahuviline, oli ärevuses võistluste võimalikust kulgemisest ebasoovitavas suunas, kuna Kelly varasemad tulemused olid ootused just vastupidi, väga kõrgele kruvinud.

Kui siis võistlusõhtul, vastu ööd, tuli kuldne tulemus, oli kaasaelajate rõõm kahekordne! Seda just tänu sellele, et enne võistlust olid ootused väga madalale seatud. Ja väga sümpaatne oli see, et Kellyle ei riputatud medalit kaela juba enne etteastet. Vapper Kelly aga suutis ületada nii iseennast, kogenud ja endast palju vanemaid vastaseid kui ka ebasoodsaid võistlustingimusi.

Eesti suusasport jälle maailmakaardil?

Usun, et võistluseelne suurte ootuste mahasurumine polnud Sildarudel tahtlikult tehtud, vaid see kukkus ikkagi väga hästi välja, kuidas oluliselt suurendati võimsa spordisaavutuse emotsioone!

Aga veel – meie spordipressis kostus ebakõlaline rõõmuhõise, just nagu Eesti suusasport oleks jälle maailmakaardil. Olen arvamusel, et ei saa ühes pajas kahte erinevat suppi keeta! Meie olematu suusasport on seal, kus ta on, ja vigursuusatamise pargisõit on ekstreemspordiala, mitte suusatamine (kuigi freestyle kuulub meil miskipärast suusaliidu juurde). Jah, ala eestikeelses nimetuses on sõna suusatamine sees, kuid see tähistab asjaolu, et trikisportlasel on lihtsalt suusad kaasas.

Niisiis, jätaks võõrad suled heaga omaniku selga ja Eesti suusasport tegelegu oma vigade parandusega. Võrdluseks, samal ajal meie murdmaasuusatamise ühe liidri (koht neljandas kümnes) selgitus halva esinemise puhul: võistkonnakaaslased peaksid rohkem pöialt hoidma! Ma ei usu, et Kelly valmistub kahekordse salto sooritamiseks pöidlahoidmisega, pigem ikka kõva harjutamisega.

Kelly Sildaru trennis. Foto:

FOTO: Liis Treimann

Eelneva üle järele mõeldes ei saa kuidagi lahti kentsakast mõttest. Kui maailma tippusid kerkib meil esile nii süsteemisiseselt kui ka süsteemiväliselt, siis tekib kiuslik küsimus – kas on seda süsteemi üldse vaja? Äkki oleks otstarbekas panustada hoopiski koolisporti, et sirguksid terved, rühikad ja sportlikud noored. Noh, nagu näiteks on Tallinna Saksa Gümnaasiumi kooliõpilane Kelly Sildaru. Ja olümpiakomitee täitevkomitee tähtsad asjaajajad saaksid rahus oma põhitööga tegeleda, selmet spordialaliitude katuserahadele kummitempleid peale lüüa.

Ja ärgu lasku keegi end segadusse viia Kelly poolt hõbedale jäetud norra favoriidi Christianseni lausungist, kes küll kiitis Kellyt, kuid arvas, et kui nii noor tüdruk on parim, siis pole spordiala konkurents piisavalt esinduslik. See kuulub juba ammu tuntud rubriiki – kui norrakad pole talialadel kulda kaela saanud, siis on päike tõusnud valest kohast.

Niisiis, kõigil, ka norrakatel, tuleb leppida paratamatult asjaoluga, et meie Kelly on maailma parim ja nii seda tulebki võtta!


Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».