/nginx/o/2016/02/06/5017933t1hd0f7.jpg)
Tartu gümnaasiumid mõtisklevad sellest, kuidas sisseastumisel noormehed ja neiud eraldi kaalukategooriates võistlema panna. Arvestades haridussüsteemi painavat soolist tasakaalutust on lahenduste otsimine muidugi põhjendatud. Siiski on ettepanekul ka omad hädad, kirjutab hariduse tugiteenuste keskuses psühholoogina ja Tartu Ülikoolis eripedagoogika assistendina töötav Tõnu Jürjen.
Nimetatud meetme abil ei lahendata probleemi, vaid selle tagajärge. Ebavõrdsus saab alguse juba algkoolis ja süveneb aastatega. Põhikooli katkestajate hulgas on poisse tüdrukutest kordi rohkem. Ühelt poolt on põhjuseks kindlasti õppemeetodid, mis näivad sobivat tüdrukutele enam. Teisalt ei tasu unustada, et hariduslike erivajadustega laste seas on proportsionaalselt rohkem poisse. Põhikooli lõpuks avanev pilt kirjeldab meie haridussüsteemi suutmatust pakkuda adekvaatset abi neile, kes võiks piisava ning oskusliku toe korral akadeemiliselt edukad olla. Jääb üle vaid ühineda nende üleskutsetega, kes soovivad probleemi lahendada, või - veelgi enam - ennetada.
Eraldi nimekirjad tekitavad tüdrukutes ebavõrdustunde. Õigustatult. Võib olla üpris demotiveeriv, kui tüdruk, kes sisseastumiseksamil saab rohkem punkte, jääb ukse taha ning tema klassivend astub sisse. Veelgi enam – tagajärjeks võib olla kibedus ja vaen. Pikemas plaanis võib säärane samm mõjuda sugudeülesele püüdlusele võrdsete võimaluste eest üpris destruktiivselt ning tagajärjeks on vaid jõudu juurde saanud sugudevaheline võitlus täieliku võrdsuse nimel. Kuna selline inimestevaheline võrdsus ükskõik millistes kategooriates (vrd silmavärv või vanemate sotsiaalmajanduslik staatus) pole võimalik, viib see lõpuks ikka vaid ummikseisu.
Kuid peamine häda on siiski järgnev. Kui soo järgi jaotatud nimekirjad lahendavad probleemi gümnaasiumis, siis mõõdavad sisseastumiseksamid valesid karakteristikuid. Oletame, et kool X võtab sisseastumiseksamite järel vastu 50 parimat poissi ja 50 parimat tüdrukut olukorras, kus poiste tulemused keskmiselt on tüdrukute omast madalamad. Kolme aasta pärast saaksime näha, kas gruppide tulemustes on erinevusi (mõõdetagu siis keskmist hinnet, eksamitulemusi või hilisemat pääsu kõrgkooli). Juhul, kui erinevusi pole, tekib küsimus, kas sisseastumisel hinnatav tunnus on täpne edukuse ennustaja gümnaasiumis. Põhimõtteliselt erinevad vaatenurgad, kus me arvame, et gümnaasiumis õppimise õigus peaks olema neil, kes olid põhikoolis tublid õpilased (minevikku vaatav lähenemine), või neil, kellel on potentsiaal gümnaasiumiõpingutes edukas olla (tulevikku vaatav lähenemine).
Kui me aga usume, et kolme aasta pärast pole eraldi nimekirja tõttu sisse pääsenud poisid ikka veel sama head kui tüdrukud, pole planeeritud lahendus oma eesmärki täitnud. Tulemuseks on vaid mõned tüdrukud, kes soovitud kooli ei pääse.
Küllap oleks mõistlikum kasutada sisseastumiskatseid, mis oleks tuleviku suhtes kõrge ennustustäpsusega ning võimalikult vähe moonutatud varasemate õnnestumiste või ebaõnnestumiste poolt. Tõsi, praktikas on selliste katsete poole püüdlemine (selleni jõudmine on nagunii võimatu) üsna tõsine väljakutse. Hüvesid oleks aga mitu: igal isikul oleks võrdne võimalus, faktiteadmiste pähetuupimise asemel keskendutaks mõtlemisvõimele laiemalt ning heal juhul avastataks mõni veel mitte õitsema hakanud anne (isegi siis, kui ta on poiss).