Padaorus lumevangis istunud BBQ Cateringi tegevjuht Riho Leppik kirjutab, et igaüks meist saab teha juhtunust järeldusi, pelgalt virisemine pole aga lahendus.
Riho Leppik: hädaoru õppetunnid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüdseks siis jälle üks ilmataadi tekitatud ootamatu nn suursündmus seljataga ning aeg tagantjärele oma (loe: eestlase) käitumisel hetkeks peatuda.
Ammutades meediast infot praeguseks möödunud karmide ilmaolude ja nendega toimetuleku kohta, oli ikka ja jälle kuulda või lugeda erinevaid arvamusi, mis peegeldasid eestlastele sageli iseloomulikku negatiivset suhtumist. Loomulikult – kõiges halvas on süüdi ju ikka kõik teised, välja arvatud meie ise või vääramatu jõud.
Esimesena võeti ette kõikvõimalikud tegelased alates traktoristidest ja lõpetades ministriga. Miks olid teed lahti lükkamata? Miks ei blokeerinud politsei suure läbimisriskiga teelõike juba varem? Miks siseminister võimaldas üldse asjadel nii kaugele edeneda? Jne.
On tõsi, et paljud meist ei talu kriitikat. Nii kurb kui see ka ei ole, siis isegi mitte põhjendatud kriitikat. Sellest lähtuvalt ei tasu ilmselt lootagi, et meie kallid kaasmaalased hetkeks peatuks ning vaataks endale sügavalt silma ja küsiks: «Kas ma ikka talitasin õigesti?» Või ehk siiski...?
Olin ise üks nendest nüüdseks Hädaoruks ristitud kohas lumevangis olijatest. On tõsi, et seal veedetud 20 tunnist esimesed kümme valitses täielik infosulg ning aeg-ajalt eeldasin, et keegi võiks toimuva kohta natukenegi infot jagada.
Kuulates raadiost uudiseid, kus väideti, et kõnealune teelõik on peaaegu läbimatu, või helistades telefoninumbril 112, tuli vastuseks, et päästjad on tulemas. Aga millal? Sellele vastust ei antud. Fakt oli ka asjaolu, et kõnealune teelõik ei olnud mitte peaaegu läbimatu, vaid täielikult suletud.
Ehk leevendas minu kannatusi tõsiasi, et auto oli täis head ja paremat, mida hamba alla panna ning mis tegelikult pidi hommikuse laevaga Soome peolauale jõudma. Loomulikult sinna see seekord ei jõudnud. Selle asemel tekkis ettevõttele arvestatav kahjum, mis oli tingitud tellitud toidukauba Hädaorgu jäämisest. Mõistagi ei viibinud minu autos imikuid või põdura tervisega vanainimesi, mida ei saa välistada teiste «kaasvangide» puhul.
Kuid siiski – keegi õnneks ära ei külmunud, näljast vigaseks ei jäänud ja eluliselt määravat materiaalset kahju ilmselt ehk ka ei kandnud. Hommikuks oli militaartehnika kenasti kohal ning päästetööd valmis algama. Järgmise päeva õhtuks sai tänu abivalmitele kaitseväelastele autogi lumehangest välja kaevatud. (Siinkohal tunnustus neile tehtu eest!) Veel mõni tund ning sõit võis alata.
Kuidas siis ikkagi tegelikult asjalood olid?
Õhtune tuisk Ida-Virumaa teedel oli sedavõrd karm, et sõiduautoga maanteel sõites oli kiirus 10–30 km tunnis. Kohati pidi isegi seisma jääma, sest nähtavust auto esiklaasi siseküljest kaugemale polnud mingisugustki. Kui sõiduauto juht asub maanteele suhteliselt lähedal, siis traktorist asub teatavasti teepinnast oluliselt kõrgemal. Seega on igati mõistetav, et traktoriga ei olnud sellises tuisus lihtsalt võimalik liigelda. Mis sa nendest teedest lahti lükkad, kui pole aimugi, kas sahkad teed või oled juba põllule jõudnud?
Seega – minu hinnangul ei saa teede halba olukorda küll kellelegi ette heita.
See, et Padaorgu autodest enneolematu ummik tekkis, oli aga minu hinnangul pigem nõuetele mittevastavuses olevate rehvidega sõitvate veokijuhtide ning nende firmaomanike süü.
Olukorra muutsid aga väljapääsmatuks kärsitud autojuhid, kes oma arutu käitumisega otsustasid ummikus seisjatest vastassuunas mööda sõita, seejärel tupikusse takerdusid – ning võimalus ümber pöörata ja tagasi sõita oligi lootusetult kadunud. Muide, hiljem olid just mõned eelkirjeldatud arutu käitumisega juhid need, kes tekkinud olukorda kõikidele teistele lahkesti ette heitsid.
On tõsi, et siseministri sõnavõtud olukorra eduka lahendamise kohta on mõnevõrra ebarealistlikud ning tuletavad meelde pigem vanasõna «Kes see koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise». Loomulikult ei saa salata, et sellises olukorras ei ole eriti kohane üldse «oma saba kergitada».
Mis puudutab aga päästjate tööd kohapeal, siis oli tunda väga tugevat tahet, abivalmidust ja professionaalsust olukorra lahendamisel.
Niisiis – mis te virisete?
Vaatamata korduvatele hoiatustele halva ilma kohta ei sundinud ju keegi enamikku meist peale meie endi õhtul sõitu alustama. On pigem õnn, et traktoristid õhtul kõikjal maanteed ei puhastanud. Muidu oleks ilmselt nii mõnegi auto esiosa tundnud vastu tuleva traktori saha löökjõudu.
Kui aga juba lumevangis olla ning kütus lõppema hakkab, on alati võimalik sooja paluda naaberautost või bussist. Elame ju ikkagi tsiviliseeritud ajastul ning ei saa võrrelda tekkinud olukorda Tšiili kaevuritega, kes olid sunnitud ilma igasuguse valguskiireta veetma terve igaviku sügaval maapõues.
Kui nüüd meenutada veel esimesi kohale jõudnud päästjaid, nende abivalmidust ja hinge soojendavat sõbralikkust, siis on tegelikult kõik justkui päris hästi.
On teada fakt, et ükski asi pole ideaalne. Samuti ei saa salata tõsiasja, et eksimine on inimlik ning eks me kõik tee aeg-ajalt vigu. Ei tahaks uskuda, et keegi ootamatus kaoses diivanil vedeles ja unistavalt pildialbumit lehitses. Pigem usun, et kõik andsid endast parima. Jääb vaid küsimus: kuidas endast parima andmine õnnestus?
Kallid kaasmaalased, vaatamata ootamatult tekkinud olukorrale lõppes kõik ju tegelikult hästi. Ehk on tulevikus lihtsalt mõistlikum loota vähem teiste peale ning usaldada rohkem ennast. Seda mitte ainult ilmataadi ootamatu vingerpussi korral, vaid ka meie igapäevaste tööde, tegemiste ja elu juures. Igaüks on ikka ise oma õnne sepp.