Väitlusseltsi kolumn: Kenderi juhtumi kõige olulisem pusletükk on puudu

Kaur Kenderi protsess Harju maakohtus. Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

«Untitled-12» kaasuses, nagu Eesti ühiskonda kütkestavates debattides ikka, on suur kogus infomüra, millega ühiskonna liikmel pole mitte midagi peale hakata, kui ta soovib selles küsimuses argumenteeritud seisukohta kujundada. Katsume lahti harutada, kirjutab Herman Kelomees väitlusseltsi kolumnis.

On kaks poolt, kellest üks ütleb, et tegemist on sõnavabaduse küsimusega, ning teine, et tegemist on lastekaitse küsimusega. Eeldagem, et see kaasus on mõlemat. Karistusseadustiku § 178 alusel saab tõesti vastutusele võtta siis, kui alla 18-aastane isik pannakse pornograafilisse situatsiooni, sealhulgas kirjutises. Kas mõiste «isik» laieneb siin ka väljamõeldud tegelastele ning kas § 178, vähemalt kirjutiste osas, pole vastuolus põhiseaduse ega inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, teavad paremini kommenteerida juristid.

Lihtsam inimene tahaks teada, et kui § 178 võimaldab sõnavabadust piirata ka olukordades, kus päris lastele pole teose valmistamise käigus kahju tehtud, siis mille nimel me sõnavabadust piirame? See on küsimus, millele pole ükski Kenderi karistamise toetaja osanud või soovinud vastata.

Lastekaitse liidu avaldusest vahetult pärast skandaali puhkemist neid argumente ei leia. On olemas väide «Selline looming peaks olema keelatud», ent väitele pole toodud pädevat seletust. Mõned näited katsetest seda väidet põhistada ning miks need ei kehti: 1) «Kirjandusel ja sõnavabadusel võiks mingi väärtus olla. Ma ei oska öelda, kes on see tarbija, kes selliseid teoseid peaks lugema.»

Sõnavabaduse piiramine?

Jääb selgusetuks, miks muutub sõnavabadus väärtusetuks. Kõik head asjad, mida sõnavabaduse abil teha saab, ei kao ju ära. Samuti ei ole arusaadav, miks puutub asjasse see, kui palju oleks teosel lugejaid. 2) «Selliseid kirjatükke ei peaks avaldama, olgu ta siis kirjandusliku väärtusega või mitte. Minu (liidu juht) ja liidu seisukoht on, et on liiale mindud. Ma ei soovita seda kirjatükki lugeda.» Jättes kõrvale selle, et omaenda autoriteedi abil on raske iseenda argumenti tõestada, on ka siin tegemist lihtväitega, kus ei ole põhjendatud, kuidas keelamine edendaks liidu eesmärki – lastekaitset.

Mis on see kahju, mille takistamise nimel peaks siin sõnavabadust piirama? Kas see on mõne pedofiiliajuhtumi ärahoidmine seetõttu, et lapsporno võib pedofiiliale kallutada, nagu väidab Imre Rammul? Tõestusmaterjali tunnustatud psühhiaater enda väitega kaasa ei pannud. Kas seda üldse on?

Tuleb eristata kausaalsust ja korrelatsiooni. Kausaalsus tähendab, et ühest asjast tuleneb teine, antud juhul, et lapsporno tarbimine viib pedofiiliani. Korrelatsioon tähendab, et kaks asja esinevad korraga. Ei piisa tõestamisest, et pedofiilid tarbivad lapspornot. Tuleb tõestada, et lapsporno tarbija jõuab pedofiiliani tõenäolisemalt kui see, kes ei tarbi. Kui ma teen 365 päeva aastas iga paari tunni tagant vihmatantsu, siis võib kindlalt väita, et vihma hakkas sadama alati pärast seda, kui mina tegin vihmatantsu. See ei tähenda veel seda, et ma suudan kliimat mõjutada.

Nagu eespool mainitud, õigusliku poole üle otsustagu juristid. Ent mis puutub sõnavabaduse kaitsjatesse, siis olgu otsus mis tahes kohtuastmes milline tahes, neile peab miinimumina tõestama, et sõnavabadust piiratakse mingi reaalse kahju ära hoidmiseks. Reaalseid isikuid kasutava lapsporno puhul on see kahju ilmselge. Aga praeguseks rohkem kui aasta kestnud Kenderi fiktiivseid inimesi kasutava kirjutise kaasuse puhul puudub väga oluline pusletükk, mille ülesleidmist silmapiiril ei paista.