/nginx/o/2016/01/04/4850567t1h81c2.jpg)
Põhjamaade pealinnades on viimase kümne aasta trend, et noored perekonnainimesed valivad elukohaks linnasüdame, mitte pealtnäha rahulikuma eeslinna. Mida tähendab linnaplaneerimise seisukohalt laste tagasitulek kesklinna? Millest on tingitud vanemate valik kesklinna jääda? Kas linnakeskkond soodustab vanemapuhkuse veetmist ja ka sealt edukat naasmist, küsib Sirbis maastikuarhitekt Kristi Grišakov.
30 ringis lapsevanematele on vanemahüvitise suurus ja vanemapuhkuse pikkus vaid üks nüanss valiku tegemisel. Märksa suuremat rolli mängib võimalus jätkata senist elustiili sellega seotud elukeskkonnas. Pika vanemapuhkuse korral kardavad emad ja eriti isad eelkõige eraldatust, kesklinna jäämine tundub aga olevat võimalus säilitada vaimne tervis ja kontakt eelmise eluga.
Minu artikli aluseks on Aalto ülikooli doktorandi Johanna Liliuse värsked teadusartiklid, mille keskmes on lastega perekondade linnaruumikasutus Stockholmis ja Helsingis.
Modernistliku linnaplaneerimisega seoses on eelmise sajandi keskpaigast soositud lastega perekondade suundumist eeslinnadesse, kus nähti lastele soodsamaid tingimusi lapsepõlv veeta: vähe liiklust, oma aed ja palju rohelust. Eeslinnaelu võis olla tore lastele, kuid keeruline siiski nende vanematele. Eelkõige tähendas eeslinnas elamine selget tööjaotust: linnas tööl käiv isa, keda oli näha vaid õhtuti ja nädalavahetuseti, ning kodune või poole kohaga töötav ema, kelle õlul oli kogu kodune majapidamine.
1970. aastatest hakkas see pilt muutuma. Naised soovisid töös märksa rohkem saavutada ja nii muudeti ka riiklikke regulatsioone, et tagada lasteaiakohad ja juurutada tasustatud vanemapuhkus. Sellest ajast on möödas aastakümneid, kuid usk, et eeslinn on lastekasvatamiseks ainuõige koht, püsib endiselt. Modernistlik mõtteviis, et lapsesaamisele peab perekonnas järgnema autoost ja eramaja rahulikus rohelises piirkonnas, on visa kaduma. Sellele vaatamata on üha rohkem vanemaid, kes teevad perekonda luues teadliku otsuse ka edaspidi kesklinna elama jääda.
/nginx/o/2016/02/05/5013603t1hbb7b.jpg)
2000. aastate keskpaigast on nii Stockholmi kui ka Helsingi kesklinna piirkonnas lastega perede arv stabiilselt kasvanud ja jätkuvalt tõusulainel. Statistiliselt on kesklinna jääjad peamiselt valgekraedest kesk- ehk nn loovklass, kes linnateenuseid enim tarbib ja kelle sissekirjutuse ehk siis maksude nimel pingutavad linnad kogu maailmas. See ühiskonnagrupp on palju reisinud, hindab kvaliteetset elukeskkonda ja linnakultuuri omanäolisust.
Põhjamaade linnaruumiaruteludesse sisenesid sellised vanemad 2000. aastatel latte-vanemate nime all, kuna neid võis sageli näha kesklinna kohvikutes lapsekäru kõrval kvaliteetkohviga maiustamas. Ka Tallinnas võib vanalinna ümbritsevate puitasumite renessanssi jälgides silmata sama trendi: lastega pered näevad üha enam kesklinna sobiva paigana ka perekonnale. Agar elamuehitus kesklinna piirkonnas lubab arvata, et linnavanemate trend on ka siin kandis hoogu sisse saamas. Eeskujudena võib välja tuua nii noori poliitikuid kui seltskonnategelasi, kes koos oma järeltulijatega rõõmsalt Kassisaba, Kalamaja ja Kadrioru eluolu kiidavad. Sarnane mulje jääb ka Perekooli foorumi pealiskaudsel sirvimisel.
Millest siis tuleneb perekondade valik jääda kesklinna? Peamine põhjus on soov jätkata linlikus elustiilis ja mitte kaotada oma väljakujunenud sotsiaalselt võrgustikku. Lapsesaamine mõjutab noorte lapsevanemate elu väga põhjalikult, kuid beebiga koju jäädes ei soovita loobuda sõpruskonnast ja kolleegidest, tahetakse käia edasi spordiklubides, muuseumides, teatrites ja poodides – seal, kus varemgi. Lapsevanemaid hirmutab mõte eraldatusest, kolimisest paika, kus puuduvad senine sotsiaalvõrgustik ja mitmekesised ajaveetmise võimalused. Vajadus jätkata mugandatult harjunud elustiili on tähtsam kui vajadus suurema elamispinna järele. Linnas elamise plussiks on ka mugavad liikumisvõimalused ja töökoht kodu lähedal. Ka lapsed näevad oma mõlemat vanemat rohkem, sest statistika järgi veedavad kesklinna isad lastega rohkem aega kui eeslinna isad.
Linnavanemad on oma võsukesega koos väga palju aega ka väljaspool kodu: iga päev õues kolm-neli tundi, mis jaguneb vajalike ja valikuliste askelduste vahel. Jan Gehl on jaotanud need kolme kategooriasse: (häda)vajalik, valikuline ja sotsiaalne tegevus. Kõik vajalik tuleb ilmaoludest või halvast enesetundest olenemata ikkagi ära teha: näiteks töö, poeskäimine jms. Valikuline tegevus oleneb meeleolust ja ka ilmast: selle alla mahuvad näiteks jalutuskäik, pingil istumine, poodlemine. Sotsiaalne tegevus sõltub kokkupuutest teiste inimestega ja see võib olla nii ette planeeritud kui ka juhuslik ning toimuda üheaegselt vajaliku ja valikulise tegevusega.
Eestis peavad imikuga jalutamist lapsevanemad pigem vajalikuks tegevuseks. Teadmine, et laps peab saama iga päev värskes õhus olla, on nii juurdunud, et vankrit lükatakse igasuguse ilmaga. Siiski ei kulu see 3-4 tundi päevas lapsevanematel ainult vajalikule tegevusele, vaid üha enam lisandub valikulist ja sotsiaalset. Linnakeskkond valitakse sihilikult selleks, et oleks rohkelt valikulist tegevust ja tekiks sotsiaalseid kokkupuutepunkte: lapsevanemad lähevad kohvikusse, muuseumisse või poodidesse, jalutavad mööda tänavaid, et peatuda vaateakende ees, eriti kui seal ka midagi lapsele huvitavat leidub. Kodulähedased tänavad jalutatakse vanemapuhkuse kuudega risti ja põiki läbi, kodupiirkonna iga nüanss saab tuttavaks ja isegi armsaks.
Johanna Liliuse uuringu kohaselt kinnitasid paljud lapsevanemad, et see oli väga tänuväärne aeg oma piirkonna tundma õppimiseks ning et nad kiindusid sellesse väga. Mainiti sedagi, et nad tutvusid rohkem oma piirkonna inimestega, eelkõige muidugi teiste lastevanematega, üha rohkem osati väärtustada mitmekesist ja huvitavat arhitektuuri ning maastikuarhitektuuri, mille vaatlemisele nad enne nii palju rõhku polnud pannud. Linnamelu lähedus oli vanematele oluline ka paarisuhte hoidmiseks ja isikliku aja veetmiseks: vanematel oli lihtsam kontserdile või restorani minna või ühel vanemal korraks saadud vaba aega oma soovi kohaselt ära kasutada. Muuseas, isadele on kontakti kaotamine endise eluga kõige suurem vanemapuhkuse hirm. Mehed on selles mõttes sotsiaalsemad kui naised: nad käivad rohkem käruga kolleegide ja sõpradega kohtumas, laste huviringides, kus saab teiste vanematega suhelda, ja nii koos kui ka ilma lasteta sportimas. Emad naudivad oma vabadel hetkedel pigem rahu ja vaikust, näiteks ilusalongis või kohvikus ajakirja lugedes.
/nginx/o/2012/01/11/909658t1h97fd.jpg)
Vanemaelu linnas ei ole muidugi ainult pidu ja pillerkaar. Raskustest näiteks lapsevankriga liiklemisel on kirjutatud varemgi. Enamik vanemaid muretseb linnakeskkonnas ka väga laste (liiklus)ohutuse pärast, paljud kurvastavad selle üle, et nende otsust lapsi linnas kasvatada ei pea eeslinnades elavad sõbrad ja sugulased sobivaks. Linnavanematega ei arvesta sageli ka linnaplaneerijad või kinnisvaraarendajad. Lapsevanematele on olulised pargid ja laste mänguväljakute kvaliteet ning tänavapildi mitmekesisus, mis teeb huvitavamaks nende igapäevased jalutusretked. Ostukeskuste tänavad on enamasti igavad ning ühekülgsed. Enamikul Johanna Liliuse uuringus osalenud linnavanematel puudub tahtmine veeta ostukeskustes pikemalt aega kui hädavajalik. Perekondliku ajaveetmise kohtadena tekitavad need neis pigem tõrget.
Peredele mõeldud kortereid ei ehitata kesklinna piisavalt või kui ehitataksegi, siis on need väga kallid. Arvestatud ei ole ka uute mänguväljakutega. Näiteks Helsingis kavatsetakse mõnedes kesklinna parkides mänguväljakud kaotada ja asendada need linna sobivamate rahulikumate funktsioonidega. Ühtlasi ajakohastatakse ja lisatakse eeslinnadesse lastele mõeldud atraktsioone. Vähe kavandatakse tihendatavatesse või uutesse elupiirkondadesse uusi parke, aga ka lasteaedu või eelkoole. Põhjamaistes planeerimisringkondades tundub jätkuvalt valitsevat usk, et perekonna koht on eeslinnas ja mitte kusagil mujal.
Tegelikult on linnavanematel kasvav ja väga oluline roll linnakeskkonna mitmekesisemaks muutmisel, tänavatele elu toomisel, mitmete teenuste aktiivsel tarbimisel. Linnavanemad tahavad seda kõike teha. Linnaplaneerijate, (maastiku)arhitektide ja kinnisvaraarendajate roll peaks olema seda ette näha ja ära kasutada. Ei tohi unustada ka seda, et linnakeskkonnal on väga suur roll vanemapuhkusele jäävate vanemate, eriti just isade hirmude maandamisel. Kui laste sünd ei tähenda kohustuslikku sõitu linnatagusesse valglinna, siis oleks võib-olla vanemapuhkusel rohkem isasid ja vähem koduseinte vahele eraldatud emasid.
Kuidas siis käib ühe latte-vanema elu Tallinnas? Enda kogemusest pean ütlema, et tegelikult üsna kenasti. Näiteks Uue Maailma asumis, kus ma elan, on enamasti kortermajades tekkinud noorte perekondade rakukesed. Noori lapsevanemaid on palju, nad on aktiivsed ja neid on tänavatel palju näha. Päevasel ajal tekitavadki tänavamelu lapsevanemad ja pensionärid. Mulle oli elu jätkamine kesklinnas väga loomulik otsus. Tööalaselt linnaelu mõistmise ja mõtestamisega seotuna tundus linnaelust järsku loobuda silmakirjalik. Mul ei ole ka mingit romantilist looduseihalust, sest võin alati lapsega looduslähedasse vanematekoju minna. Kontakt loodusega on oluline, kuid aastaajad vahelduvad kaunilt ka kesklinna parkides. Linnakeskkonnas õpib laps ka liiklusohtusid varakult tajuma, ja mis kõige olulisem, näeb enda ümber paljude elualade, eri eas ja erinevat keelt rääkivaid inimesi. Tallinna kesklinn pole küll globaalne küla, kuid abiks seegi. Hirmutav on mõte olla ümbritsetud ainult sarnase tausta, vanuse ja maailmavaatega inimestest. Kesklinn ei pruugi olla mitmekesine looduslikult, kuid on seda kindlasti eluoluliselt.
Uue Maailma piirkonnas pole väikepoode ja kohvikud väga palju. Peaaegu iga päev lapsevankriga jalutades läheb liikumisraadius väga suureks, sest kaua sa ikka sama tänavat mööda edasi-tagasi kõnnid. Varem näiliselt kaugele minek (paar-kolm kilomeetrit) on järsku lühikese jalutuskäigu mõõtu. Pole mingi probleem minna õhtul korra Raekoja platsi või Telliskivi loomelinnakusse melu nautima ja seejärel koju tagasi patseerida. Meil on peres üks auto, kuid kasutame seda vaid kaugemateks sõitudeks. Igapäevatoimetused saame aetud kas jala või ühissõidukitega liikudes.
Kõige olulisem otsus vanemapuhkuse ajal vabalt liikuma saada on valida juba varakult õige vanker. Võin öelda, et enamik beebitarvete poode vankriostul linnavanemat juhendada ei oska. Tahtsin osta sellise, mida jaksan vajaduse korral kolmandale korrusele vedada, kuid millega saaks ka igasugusel maastikul hästi edasi. Soovitatakse ainult kõige kallimaid või raskemaid vankreid. Tähelepanu peaks pöörama ka vankri laiusele, muidu võib juhtuda, et see ei mahu standardustest sisse ega sobitu ratastoolidele mõeldud rambi laiusega. Ometi algavad kõik võimalused linnaelus osaleda just sellest, kas ja kuhu vankriga pääseb. Ei saa eeldada, et igasse kauplusse ja igas bussipeatuses peab vankriga siseneda saama, kuid paljud laste huviringid tegutsevad samuti majades, kus puudub ramp. Õnnepaleesse lapse sünnitunnistusele järele minnes tuleb samuti vanker tänavale jätta. Eriti nukraks teevad idiootlikud tunnelilahendused, kus sunnitakse mitme liftiga sõitma, kuigi mõnes kohas piisaks rambi lisamisest. Üks seesugune tüütu kogemus ootab kõiki Vabaduse väljaku tunnelis. Nüüdisaegselt arhitektuurilt ootan kindlasti rohkem linnavanematega arvestamist, kuid ajalooliste hoonete puhul võib erivajadustega arvestamata jätmise andeks anda.
Siseruumides, näiteks kaubanduskeskustes, on tavaline liftide ülekoormus, sest nendega sõidavad absoluutselt kõik, mitte vaid need, kellel seda päriselt vaja on. Saatuse irooniana on kõige keerulisem jõuda kaubamaja lasteosakonda. Suvel on kergkäru tõttu veidi lihtsam, lumistes oludes on hea lahendus ka kelk. Omaette teema on lapsevanematele suunatud liiklusraev kergliiklusteedel, seda eriti ratturite poolt.
Mis puudutab haljasalasid, siis kesklinn on üldiselt siiski väga roheline, kuigi paljud pargid vajaksid ajakohastamist. Mujal maailmas on mänguvahendid tänavaruumi elemendid, ka Tallinnas peaks olema selliseid lahendusi tänaval ja tänavanurkadel rohkem. Parkides on küll mänguvahendid olemas, kuid need on sageli väga üheülbalised ja mõeldud vaid ühele vanusegrupile. Mänguvahenditele on küll kehtestatud karmid nõuded, kuid see ei tähenda, et kasutada ei võiks ka erilahendusi, mis rikastaksid piirkonna üldilmet või haakuksid sellega paremini. Üldjuhul on mänguvahendid valitud võimalikult laia kasutajagruppi sihtides, mis tähendab koolieelikutele ja algklassilastele keskendumist, väikelastele mõeldud vahendeid aga enamasti mänguväljakutelt ei leia. Vanematele mõeldes on mänguväljakute äärde paigutatud küll pingid, kuid võiks mõelda ka varjualustele.
Enamikus Tallinna kesklinna toitlustuskohtades, muuseumides ja poodides ollakse siiski väga lahked ja lastesõbralikud. Pigem saadavad altkulmu pilke külastajad, kes kardavad lapse võimalikku kisa või arvavad, et mõnes kohas pole noortel vanematel sünnis käia. Kõige kummalisemad olukorrad tekivadki ehk reede- ja laupäevaõhtuti, kui kesklinnast saab piduliste epitsenter ja lapsega piduliste keskele istuma minek võib tunduda veidi imelik.
Mis juhtub siis, kui vanemapuhkus läbi saab? Kesklinnas elamine kaotab mõtte, kui omavalitsus ei paku lasteaiakohta kodu lähedal, vaid linna teises otsas. Minu laps on lasteaia järjekorras umbes sajas, ühes lasteaias isegi neljasaja viiekümnes, kuigi järjekorda panime ta kohe pärast sündimist. On vähe tõenäoline, et järgmise poole aasta jooksul meile koht leitakse. Kui lastevanemate arv kesklinnas kasvab, on vaja ka rohkem lasteaiakohti. Koha andmisel tuleks rohkem arvestada vanemate elukohaga, taastada lasteaedade teeninduspiirkonnad.