Lauri Beekmann

FOTO: Ants Liigus

Justiitsministeerium teatas eile, et ei kooskõlasta minister Ossinovski esitatud alkoholipoliitika eelnõu ning esitas rea parandusi ja korrektuure. Teemaarendus ja mainitud põhjalik kiri on tekitanud rohkelt meediatähelepanu ja arutelu alkoholipoliitika muudatuste olukorra teemal. Taustal on muidugi ka suur küsimärk, miks IRL, kes on aastaid toetanud alkoholipoliitika karmistamist, minister Reinsalu isikus, astus sedapuhku risti-põiki selle teele ette, kirjutab Eesti Karskusliidu esimees Lauri Beekmann.

Alljärgnevalt mõned kommentaarid sellele kirjale.

Kas alkoholism moodustab alkoholiprobleemi?

Kohe alguses kirjutatakse minister Reinsalu poolt allkirjastatud tekstis järgnevalt:

«Alkoholism on oluliseks mõjutavaks asjaoluks paljude kuritegude ja õnnetusjuhtumite puhul.  Justiitsministeerium toetab eesmärki kaitsta rahvatervist alkoholi tarbimisest tulenevate ohtude eest, kuid paneb südamele, et eesmärgini tuleb jõuda ühiskonda kõige vähem koormaval ja kõige kuluefektiivsemal viisil.»

Kirja sissejuhatus seab tooni kogu tekstile ja justiitsministeeriumi vaatenurgale. Nad defineerivad alkoholiprobleemi läbi alkoholismi. Miks? Alkoholism on oluline ja laastav osa alkoholi tarbimisega seotud kahjudest, kuid siiski ainult osa sellest. Alkoholiprobleem on kaugelt laiem nähtus, kusjuures näiteks just justiitsministri poolt palju tähelepanu pälvinud roolijoodiklus võib olla seotud ka ainult ühekordse alkoholi tarbimisega.

Meeli muundava psühhoaktiivse ainena muudab alkohol inimese ohtlikuks ka esmatarbimisel. Alkoholismist ei ole juttugi, kuid inimene võib saada liiklusmõrtsukaks. Aina enam pööratakse teadlaste poolt tähelepanu ka väikeste koguste tarbimisega kaasnevatele terviseriskidele.

Eile oli maailma vähipäev, mil on oluline meenutada, et alkohol on vähkitekitav aine ning põhjustab 7 erinevat vähivormi. Nagu kinnitavad teadlased – siin ei ole olemas riskivaba alkoholikogust. Sellele samale argumendile toetudes, muutis möödunud kuul Suurbritannia oma 1995. aastast kehtinud riiklikke alkoholi tarvitamise madala riski piirmäärasid, samuti rõhutades, et riskivaba alkoholitarvitamist ei ole olemas.

Mingil põhjusel otsustas justiitsministeerium läheneda teemale alkoholismi aspektist, mis kangesti meenutab alkoholitööstuse senist argumentatsiooni. Nende väide on pidevalt olnud, et alkoholiprobleem on piiritletav ühe väikese seltskonnaga, kes ei suuda oma käitumist kontrollida.

Analüüsivajadus

Minister Ossinovski alkoholipoliitika eelnõu ümber käiva diskussiooni üheks võtmesõnaks on kindlasti mõjuanalüüsid. Tuletan siinjuures meelde, et ka kogu alkoholipoliitika rohelise raamatu alusdokumendiks oli WHO globaalne alkoholistrateegia ja sealsed soovitused. Selle tegevuse taga on kogu maailma ajupotentsiaal, soovitused on koostatud rajanedes metaanalüüsidele ning erinevate riikide aastakümnete pikkusele kogemusele. Kogu seda valdkonda on analüüsitud nii tohutult palju, mistõttu ajab veidi nukralt naerma, kuidas meie kohapealsed ametnikud/poliitikud/alkoholitootjad nõuavad uusi mõjuanalüüse.

Kirjas on näiteks mainitud: «muu hulgas on vajalik analüüsida, miks ei ole seni kehtestatud piirangud suutnud taotletavat eesmärki saavutada.»

Ma saan aru, et see lause kostub ju iseenesest loogilisena ning tõenäoliselt peabki sotsiaalministeerium oma eelnõus mingi selgitusega sellele vastama, samas on selge kõigile, kes on vähegi pikemat aega alkoholipoliitika teemaga tegelenud, et meie probleem on tegevusetus.

Me oleme olnud pikka aega maailma juhtivatel kohtadel, kui jutt käib alkoholiprobleemist ja samas oleme ELis siiamaani üks vähestest riikidest, kellel puudub riiklik alkoholipoliitika dokument. Alkohol on olnud põhimõtteliselt 25 aastat väga odav, ülikergelt kättesaadav ja massiliselt reklaamitav. Sellepärast ei ole me seatud eesmärke suutnud saavutada.

Mida WHO meilt tahab?

Siis jõuame üsna kummalise seisukohani, kus väidetakse, et WHO ei ootagi meilt alkoholipoliitikat.

«Sellega seoses on Maailma Terviseorganisatsioon leidnud, et alkoholiga seoses ei ole oluline riikliku alkoholipoliitika olemasolu, vaid rakendatud meetmete pidev seiramine ja hindamine, mis võimaldab niiöelda välja sõeluda, millised meetmed on kuluefektiivsed ja eesmärgipärased.»

Tulen tagasi 2010. aastal vastu võetud WHO globaalse alkoholistrateegia juurde. See on dokument, mille ka Eesti on vastu võtnud. WHO Euroopa regioon on kinnitanud, Eesti taas selle osana, alkoholipoliitika tegevusplaani aastateks 2012-2020. Sellest tegevusplaanist paar tsitaati:

«Kinnitades 2010. aastal resolutsiooni WHA63.13, toetas 63. Maailma Terviseassamblee globaalset strateegiat vähendada kahjulikku alkoholi tarbimist ning kutsus liikmesriike globaalset strateegiat kinnitama ja rakendama.» Mil moel on seda võimalik teha, kui mitte riikliku alkoholipoliitika kaudu?

Edasi. «Kuigi liikmesriikide tasemel on olemas ulatuslik tegevus alkoholiprobleemi vähendamiseks, on siiski märkimisväärselt ruumi tegevuse parandamiseks. Euroopa alkoholi ja tervise olukorra raport (status report) märgib, et aastal 2009 ei omanud neli riiki kümnest riiklikku alkoholipoliitikat.»

Ja veel. «Riiklik alkoholi tegevusplaan või strateegia on vajalik, et paika panna prioriteedid ja juhtida tegevusi.»

Niisiis, jääb arusaamatuks, miks püüab justiitsministeerium väita justkui WHO ei ootagi liikmesriikidelt terviklikku alkoholipoliitikat, vaid piisab ainult olukorra monitoorimisest ja väikeste korrektuuride tegemisest.

Millise riigi peaksime endale eeskujuks seadma?

Kas Põhjamaad või Itaalia? Justiitsministeeriumi kiri väidab, et Põhjamaad eeskujuks siiski ei sobi.

Ütleb näiteks: «Üldse on Põhja-Euroopa riigid ühed rangeima alkoholipoliitikaga riigid Euroopas, kuid paraku ei ole see aidanud jõuda taotletavate eesmärkideni.»

Miks riigiametnikud selliseid lauseid kirja panevad, jääb mulle arusaamatuks. Millest selline järeldus? Norra ja Island on kõige madalama alkoholitarbimisega riigid Euroopas, lähedal WHO poolt mainitud 6 liitri (absoluutalkoholi aastas) eesmärgile. Noorte alkoholitarbimine on tublis languses kõigis Põhjamaades. Rootsis on maailma kõige turvalisem liikluskeskkond jne.

Kiri jätkab: «Lisaks sellele on jäetud tähelepanuta asjaolu, et kuigi Soomes on üks Euroopa rangemaid alkoholipoliitikaid, sealhulgas alkoholimonopol, tarbitakse seal aastas inimese kohta 11,28 liitrit puhast alkoholi ning tarbimine on pigem tõusuteel.»

Alustame väitest «pigem tõusuteel». 2014. aastal tarbiti Soomes üle 15-aastaste elanike seas tõepoolest 11,2 liitrit absoluutalkoholi. See on siiski 3,4 protsenti vähem kui 2013. aastal ning tarbimine on olnud languses alates 2006. aastast.

Samas on tõsi, et võrreldes Islandi-Norra-Rootsiga on Soome alkoholiga kõige suuremas hädas. Kindlasti on siin üheks selgituseks meie oma armas Eesti. Tallinna-Helsinki viinaralli õõnestab otseselt Soome alkoholipoliitikat ning on nende olukorra omamoodi kaaperdanud. 2003. aastal, kui Eesti oli astumas Euroopa Liidu liikmeks, otsustas Soome alkoholimaksu langetada, kahetsedes seda peagi kibedalt, kuna hilisemad analüüsid näitasid, et alkoholi põhjustatud suremus kasvas 17 protsenti. Nii et meie liberaalne alkoholipoliitika on lisaks meile endale olnud tõsiseks probleemiks ka Soomele.

Põhjamaades kehtestatud alkoholipoliitika sarnaneb kõige paremini WHO poolt soovitatule. Teisisõnu võib öelda, et tõeline alkoholipoliitika ongi olemas ainult Põhjamaades. Itaalias ei ole «teistsugune» alkoholipoliitika, mida me justkui võiksime matkida, nad ei ole lihtsalt paljusid alkoholipoliitilisi meetmeid rakendanud. Sealne osaline parem olukord ei tulene aga kindlasti mitte nendest poliitilistest otsustest, vaid pigemini siiski aastatuhandeid kestnud kultuurist. Itaallased joovad ennast vähem purju, mitte sellepärast, et seal on alkohol odav ja kergesti kättesaadav, vaid kuna seal on pere ja põlvkondadevaheline side tugev. Näiteks.

Meie saame ennast kindlasti pigemini võrrelda põhjamaalastega, kes on meile sarnaselt ennast ajalooliselt ikka täis juua tahtnud.

Justiitsministeeriumi kirjas esinevas riikide võrdluses on kogu retoorika kandmas tooni, mis tahab justkui väita, et WHO soovitused on ekslikud. Kui Itaalia viis teostada alkoholipoliitikat (mitte rahvuslikku kultuuri vaid poliitikute poolt tehtud poliitilisi otsuseid) peaks mingi uue mõjuanalüüsi tulemusena osutuma paremaks, siis peaks see tähendama, et WHO, OECD ja Maailmapanga pakutud nn best-buys – kõrgemad maksud, piiratud kättesaadavus ja keelatud reklaam – on ekslik. Aga kas justiitsministeeriumil on siis mingi uus info, mis nendel institutsioonidel on puudu.

Mida see alkoholireklaam ikkagi teeb?

Ja siis jõuab justiitsministeeriumi kiri alkoholireklaami muudatuste juurde ning teatab: «Teadlased on Ameerika Ühendriikides läbi viidud uuringutes leidnud, et alkoholireklaamid ei suurenda kogutarbimist, vaid suunavad tarbija eelistusi turul reklaamitavate brändide kasuks.»

Seda väitvat siis üks 1995. aastal läbi viidud uurimus. Taas jääb selgusetuks, miks on justiitsministeerium otsustanud välja otsida ühe sellisele järeldusele jõudnud uurimuse, samas kui mastaapsed metaanalüüsid kinnitavad korduvalt ja korduvalt midagi muud. Euroopa Komisjoni Alkoholi ja Tervise Foorumi teadlaste töörühma raport, mis avaldati 2009. aastal Brüsselis, järeldas ühemõtteliselt, et alkoholireklaam suurendab tõenäosust, et alaealised hakkavad alkoholi tarbima ja kui nad juba tarbivad, siis hakkavad alkoholi reklaamimise tagajärjel rohkem jooma. Ja see on vaid üks sellistest kogu olemasolevat tõendusbaasi hõlmanud analüüsidest.

Justiitsministeerium nõuab eelnõu koostamisel ja seadusloome protsessis korrektsust ja mul ei ole kahtlustki, et osad nõudmised on õiged ja kohased. Paljud kindlasti sellised, millest võib soovi korral mööda minna, kuid tõenäoliselt siiski asjakohased. Kuid sisulise poole pealt on näha, et justiitsministeerium soosib oma retoorika kaudu liberaalset alkoholipoliitikat ning väljendab oma küsimuste ja ettepanekute kaudu siiski poliitilist maailmavaadet. Või on tegemist hoopis isikutevahelise konfliktiga ning sooviga kellelegi koht kätte näidata.

Mul jääb loota, et selle kukepoksi varjus teema ei kannataks. Tuletan meelde, et alkohol on teratogeen, kantserogeen, sõltuvust tekitav närvimürk, depressant. Alkoholi tarvitamine tapab maailmas igal aastal 3,3 miljonit inimest.

Alkohol on otseselt põhjuslikuks faktoriks üle 200-le haigusele ja vigastusvormile. Alkohol põhjustab 7 erinevat vähivormi. Alkohol on juhtivaks tervisekahju ja enneaegse surma riskifaktoriks tööealise elanikkonna seas (15-49 eluaastat). Globaalselt. Kusjuures pool maailma elanikkonnast ei tarbi alkoholi. Alkoholi põhjustatud sotsiaalne kahju ELis maksab 155,8 miljardit eurot aastas.