Tulen tagasi 2010. aastal vastu võetud WHO globaalse alkoholistrateegia juurde. See on dokument, mille ka Eesti on vastu võtnud. WHO Euroopa regioon on kinnitanud, Eesti taas selle osana, alkoholipoliitika tegevusplaani aastateks 2012-2020. Sellest tegevusplaanist paar tsitaati:
«Kinnitades 2010. aastal resolutsiooni WHA63.13, toetas 63. Maailma Terviseassamblee globaalset strateegiat vähendada kahjulikku alkoholi tarbimist ning kutsus liikmesriike globaalset strateegiat kinnitama ja rakendama.» Mil moel on seda võimalik teha, kui mitte riikliku alkoholipoliitika kaudu?
Edasi. «Kuigi liikmesriikide tasemel on olemas ulatuslik tegevus alkoholiprobleemi vähendamiseks, on siiski märkimisväärselt ruumi tegevuse parandamiseks. Euroopa alkoholi ja tervise olukorra raport (status report) märgib, et aastal 2009 ei omanud neli riiki kümnest riiklikku alkoholipoliitikat.»
Ja veel. «Riiklik alkoholi tegevusplaan või strateegia on vajalik, et paika panna prioriteedid ja juhtida tegevusi.»
Niisiis, jääb arusaamatuks, miks püüab justiitsministeerium väita justkui WHO ei ootagi liikmesriikidelt terviklikku alkoholipoliitikat, vaid piisab ainult olukorra monitoorimisest ja väikeste korrektuuride tegemisest.
Millise riigi peaksime endale eeskujuks seadma?
Kas Põhjamaad või Itaalia? Justiitsministeeriumi kiri väidab, et Põhjamaad eeskujuks siiski ei sobi.
Ütleb näiteks: «Üldse on Põhja-Euroopa riigid ühed rangeima alkoholipoliitikaga riigid Euroopas, kuid paraku ei ole see aidanud jõuda taotletavate eesmärkideni.»
Miks riigiametnikud selliseid lauseid kirja panevad, jääb mulle arusaamatuks. Millest selline järeldus? Norra ja Island on kõige madalama alkoholitarbimisega riigid Euroopas, lähedal WHO poolt mainitud 6 liitri (absoluutalkoholi aastas) eesmärgile. Noorte alkoholitarbimine on tublis languses kõigis Põhjamaades. Rootsis on maailma kõige turvalisem liikluskeskkond jne.