Kirsti Ruul

FOTO: Erakogu

Iga kriisikommunikatsiooni kursuse lõpus oleme korraldanud üliõpilastele teoreetilise eksami asemel kriisisimulatsiooni. Ei ole juhtunud, et üliõpilased oleksid jätnud läbi arutamata, kuidas jõuda kriitilise tähtsusega sihtrühmadeni või otsustanud kriisikommunikatsiooni korraldamata jätta. Mõnikord neelavad eksamil osalejad ka vale konksu alla ja hakkavad tegelema nende eksitamiseks välja pakutud pseudoteemadega, aga käed rüpes ei istu keegi.



Päriselus ei ole kriisi saabumine kõigi oma iseärasustega ette teada. Olukorda ja laekuvat infot tuleb analüüsida ja otsustada, kas tegutseme nii, nagu oleks meil kriis, või teeme näo, et kriisi ei ole. Padaoru lumevangistuse meediakajastusi jälgides on piinlik kuulata vastutajate padaajamist. Kriisikommunikatsioon on kriisijuhtimise lahutamatu osa ja selle olulisim eesmärk on ennetada kahjusid, mida õnnetused võivad tekitada inimeste elule, tervisele või varale.

Meediaväljaanded on ette heitnud ebapiisavat informeerimist ja see on täiesti õigustatud tähelepanek. Hädaolukorra seadus paneb hädaolukorra lahendajale kohustuse avalikkust viivitamata teavitada hädaolukorra tekkimise vahetust ohust ja olukorra lahendamisest, kui teavitamata jätmine võib ohustada inimeste elu või tervist, tekitada suure varalise kahju või häirida muul viisil oluliselt tavapärast elukorraldust.

Erakordselt tugeva lumetormi puhul ei olnud küsimus, kas teavitada, vaid millal seda alustada. Kriisikommunikatsioon peab selliste ilmaennustusega prognoositavate loodusõnnetuste puhul algama kindlasti enne seda, kui teed juba läbimatuks muutuvad.

Kõigepealt tulnuks inimesi hoiatada. Kui vastab tõele, et ilmaprognoosid olid päästeametil ja maanteeametil juba kolmapäeval teada, oli aega valmistuda küll. Eesti kliimas elavale inimesele ei piisa lihtsalt ilmateemalise uudise olemasolust uudisteportaalis, et ta oma sõidud ja tööd ära jätaks või edasi lükkaks. Küsimus ei ole lihtsalt informatsiooni kättesaadavuses. Keegi peab võtma vastutuse ja ütlema, mida konkreetne tuule kiirus ja lume rohkus tegelikult tähendab ja milleks tuleb valmis olla. Riik ei peagi olema ema ja isa eest, kuid emadele ja isadele ei tohi panna kriisireguleerija vastutust.

Hädaolukorra seadus annab nii kriisikomisjoni kui ka hädaolukorda lahendava asutuse juhile võimaluse edastada meediakanalitele kohe ja kohustuslikuks avaldamiseks teated hädaolukorra tekkimise vahetu ohu, hädaolukorra ja selle lahendamise kohta.

Padaoru lumevangistuse puhul ei olnud näha koordineeritud kriisikommunikatsiooni. Seaduslik raamistik on olemas, et eeskujulikku kriisikommunikatsiooni korraldada, samuti on olemas inimesed, kes seda suudaksid teha. Puudu jääb ainult kriisijuhtidest, kes õigel ajal meeskonna tööle paneks, otsuseid langetaksid ja vastutuse võtaksid.

Autor on töötanud julgestuspolitsei infojuhi ja siseministeeriumi pressinõunikuna aastatel 2001–2005.