:format(webp)/nginx/o/2015/11/19/4714465t1h8e7c.jpg)
Minu arust võiks kodanikele anda palju rohkem vabadust otsustada, kuhu ta oma maksud maksab. See vähendaks ohtu, et riigile kuuluvat jagamise võimu kasutatakse vastandamiseks ja lõhestamiseks; samuti seda, et makstud maksud kaovad poliitikate ebaefektiivse korralduse tõttu nagu hundi kurku, kirjutab arvamusportaali kolumnist Anu Toots.
Rahvusvahelistes seltskondades, kus üksteist vähe tundvad inimesed end ühisest õhtusöögilauast leiavad, kerkivad sageli jututeemaks keeled. Kui ilmneb, et lauas istub Estonia, siis jätkub jutt tavaliselt sellest, kuivõrd sarnased on eesti ja soome keel. Kord rääkisin, kuidas eesti keeles võib üks ja sama sõna tähendada kolme-nelja erinevat asja. «Olete teie, eestlased, alles tõhus rahvas! Mitu sõna teil eesti keeles üldse on?» naljatas mu araablasest lauakaaslane.
Tihti on aga keelemängud naljast kaugel. Bourdieu järgi on keelel võim. See, milliste sõnadega autoriteedid räägivad, kujundab, kuidas me mõtleme ja asjadest aru saame. Samas on eestikeelne võimu ja poliitika terminoloogia ikka veel väga vähe arenenud. Riigivalitsemine ise on arenenud hoopis kiiremini kui seda kajastav sõnavara ning nii mõnedki sõnad on omandanud uusi sisutähendusi. Rooma impeeriumi aegne lendfraas «jaga ja valitse» on üks selliseid.
Inglise keeles võib «jagamise» tähistajaks olla divide, distribute või share. Kõik need kolm eesti keelde halvasti tõlgitavat sõna on riigile olemuslikult omased, ühtlasi on need kolm erineva normatiivse laadungiga. Sarnaselt Rooma impeeriumiga võib ka tänapäeva riik jagada ressursse nii, et erinevaid piirkondi (või ka inimrühmi) üksteisega tülli ajada. Eesti regionaalpoliitikas on sellega mitut moodi mängitud, samuti õhkub seda jagamise-lõhestamise joont kestvas vaidluses erakoolide rahastamise üle.
Hiljutises Foorumis pakkus üks teravmeelne televaataja välja luua järjekordade käes vaevleva riikliku ravisüsteemi kõrvale Arstify – Taxify analoog, kus ravija ja patsient ise omavahel kokku lepivad, kus ja kunas kohtuda.
Jagamine kui distributsioon on riigi põhijoon enam-vähem riigi sünnist saati, ent maksimaalse mõjukuse omandas see tsentraliseeritud riigi väljakujunemisega. Ulatuslikku maksude kogumist keskvalitsuse kassasse ja selle ümber- või väljajagamist valitsuse poolt on peetud modernse heaoluriigi ummikussejooksmise üheks peamiseks põhjuseks. Teisalt on maksumonopol jätkuvalt riigi põhitunnus, mida lapsedki koolis õpivad; samuti on maksukogumise tõhusus riigile omamoodi kvaliteedimärk. Riik, mis ei suuda makse koguda, on läbi kukkunud.
Edukas maksukogumine pole ainult haldussuutlikkuse küsimus, see näitab ka rahva usaldust riigi vastu. Rahvas tahab makse maksta siis, kui tunneb, et maksuraha kasutatakse nende elukvaliteedi tõstmiseks. Just see avalikkuse toetus võimaldab Taanil ja Rootsil maksumäärasid kõrgel hoida. Seal, kus rahva ja valitsejate suhted vastastikku nii toetavad pole, seisab distributiivne võim probleemide ees. Rahvas läheb protestivaimu täis, kuid õnneks on arenenud riikides ülekaalus loov protest – kui riik töötab halvasti, siis korraldavad inimesed oma elu ise, kodanikualgatuse korras. Nii sünnibki jagamise kolmas vorm – sharing ehk kooskasutamine.
Hiljutises Foorumis pakkus üks teravmeelne televaataja välja luua järjekordade käes vaevleva riikliku ravisüsteemi kõrvale Arstify – Taxify analoog, kus ravija ja patsient ise omavahel kokku lepivad, kus ja kunas kohtuda.
Kuigi sotsiaalteadlased on ennustanud individualistlikke hoiakute tugevnemist ühiskonnas, näeme tegelikkuses pigem vastupidist. Eriti ilmneb see megapolistes, kus üksikuid inimesi ja jõukust leiab keskmisest rohkem. Erakluse pinnalt on tekkimas kooskasutuslinnad (shared cities), kus Airbnb kaudu jagatakse kodu, Uberi kaudu autot ning kus isegi jalgratast pole enam mõtet omada, sest seda saab avalikust hoidikust vajaduse korral võtta. Üksildast eraelu kompenseeritakse sellega, et jagatakse avatud linnaruumis tänavatoidufestivale, võimlemis- ja aeroobikaseansse jne.
Mis puutub siia aga valitsemine? Varem oli valitsemine isegi demokraatlikes riikides ainult valitsuse ülesanne, sõnagi oli selle jaoks vaid üks (government). Nüüd tahab kodanikkond jagamises ja valitsemises osaleda; ta ei lepi enam vaikides sellega, milliseid teenuseid maksuraha eest pakutakse.
Tõenäoselt muutub võimalus otsustada maksuraha kasutamise üle juba lähiajal tähtsamaks teemaks kui maksude määrad. Siiani on riigid olnud selles üpris ettevaatlikud. Eesti Vabariigi põhiseadus keelab panna eelarve ja maksude küsimusi rahvahääletusele, kohalikul tasandil tasapisi jõudu koguv kaasav eelarvestamine lubab elanikel otsustada munitsipaaleelarve paari protsendi üle.
Minu arust võiks kodanikele anda palju rohkem vabadust otsustada, kuhu ta oma maksud maksab. See vähendaks ohtu, et riigile kuuluvat jagamise võimu kasutatakse vastandamiseks ja lõhestamiseks; samuti seda, et makstud maksud kaovad poliitika ebaefektiivse korralduse tõttu nagu hundi kurku.
1950ndatel tõi Ameerika majandusgeograaf Charles Tiebout käibele jalgadega hääletamise väljendi. Politoloogid võtsid selle kärmelt üle ja soovitasid valijatel kolida ära sealt, kus valitsejad oma tööd kehvasti teevad. Tänases hüpermobiilse elukorralduse juures see põhimõte enam hästi ei tööta, sest inimese füüsiline elukoht on üha vähem paikne ja seega valitsemisinstrumendina üha mõttetumaks.
Kahjuks on Eesti valitsemiskorraldus paljuski sellele üles ehitatud. Olen sõitnud prügikotiga läbi Eesti, sest prügiveo eest maksan Tallinnas; olen käinud tasulisel arsti vastuvõtul, sest sõita mitusada kilomeetrit oma perearsti juurde tundub jabur. Õnneks pole mul väikseid lapsi, kelle lasteaia-, koolikoha või ranitsatoetusele peaksin elukohta valides mõtlema.
Üks arhailisemaid asju Eestis on riiklik liikluskindlustus, mille tasumäärad olenevad autoomaniku registreeritud elukohast. Loomulikult ei sõida keegi vaid oma valla või maakonna piires, ja nii soosibki kehtiv maksustamise põhimõte elukohaandmetega trikitamist.
Need olupildikesed kokku ütlevad, et aeg on asendada hääletamine jalgadega võimalusega hääletada rahakotiga. Kui ma saaksin otsustada, millisele omavalitsusele laekub minu tulumaks, ei peaks ma enam tundma süümepiinu, et sõidan mööda külateed, mille korrashoiuks ma sentigi panustanud pole. Ühtlasi oleks hääletamine rahakotiga palju ausam ja demokraatlikum viis sundida omavalitsusi paremini valitsema, selmet pakkuda neile riigikassast meelehead kuulekuse eest haldusreformis. Ja kui tulevikus avaneks mul võimalus suunata osa oma sotsiaalmaksust Arstifyle, kaaluksin seda põhjalikult.
Anu Toots töötab professorina Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis. Tema uurimisvaldkonnaks on heaolu- ja hariduspoliitikad ning valitsemise transformatsioon. Ta on ka Eesti inimarengu aruannete ja Berlesmanni jätkusuutliku valitsemise aastaaruannete («Sustainable Governance Indicators») püsiautor.