Sotši olümpiamängude eel pidi lähedal asuv Ahštõri küla võtma vastu hulga sealset prügi, kuigi tegu on veestikukaitsealaga. FOTO: Scanpix/AP

Venemaal seostub prügi sortimine eluheidikute ja organiseeritud kuritegevusega, mistap on keskkonnasäästliku eluviisi juurutamine väga raske, kirjutab Aalto Ülikooli Ärikooli professor Minna Halme veebiväljaandes The Conversation.

Paljud eurooplased on prügi sortimise üle väga uhked. Tubli kodanik sordib klaasi eraldi plastist, biojäätmed metallpurkidest ja hoopleb sellega sõprade ees. Prügi sortimine aitab pisutki maandada lõputu tarbimise ärevust.

Venemaal aga seostub prügi sortimine teatud häbitundega. Seda näitab ka fakt, et enam kui 80 protsenti venelaste kodusest prügist maetakse prügimägedele ja suurem osa ülejäänust põletatakse. Võrdluseks: Euroopa parimad prügisortijad Austria ja Saksamaa töötlevad ümber üle 60 protsendi kodudes tekkivatest jäätmetest. Rahvusvahelise Finantskorporatsiooni (IFC – Maailmapanga Grupi allorganisatsioon) 2012. aastal avaldatu raportist selgub, et Venemaa taaskasutuse määr oli nullilähedane.

Konveierilint Venemaal Rjazanis asuvas prügijaamas. Foto: Scanpix FOTO: Ryumin Alexander/COVI

Venemaal levinud negatiivse suhtumisega taaskasutusse sain tuttavaks Samaras (endine Kuibõšev) uurimistööd tehes. Tegu on riigi suuruselt kuuenda linnaga, mis asub Moskvast 1000 kilomeetri kaugusel Volga jõe ääres. Nõukogude liidu lagunemiseni oli tegu suletud auto- ja lennutööstuslinnaga. Rühma Soome ja Vene teadlastega oli meil plaan süübida kohalikku kultuuri ning uurida, millised on võimalused ses suuri muutusi üle elavas majandusolukorras ökoinnovatsiooni arendada. Selle töö tulemused ilmusid eelmisel aastal.

Keskendusime sellele, kuidas inimesed oma prügiga ümber käivad. Esialgu ei paistnud seatud ülesanne kuigi rahuldustpakkuv – inimesed, kelle elu me jälgisime, rääkisid, et viskavad oma prügi lihtsalt ämbrisse ja ei sordi ega töötle midagi ümber. 

Nende igapäevaelu jälgides märkasima aga, et mõned inimesed jätavad õllepudelid trepikodadesse. Nägime ka pudelite kogumiskohti õues puude all või kipakates keldriboksides. Nende kogumispunktide eest hoolitsesid naised, kes rääkisid, et nende palk on 200–300 rubla päevas, ent nad ei soostunud avaldama seda, kes pudelid kokku korjab ja neile palka maksab. Niipea kui selgus, et me tahame üht-teist teada, visati meid nendest keldritest välja.

Kui uurisime inimestelt, kas nad viivad oma taarat mõnikord nendesse kogumispunktidesse, käsitleti meie küsimust naeruväärsena. Küsimus tundus meile loogiline, sest tegu oli madala sissetulekuga peredega, kellele oleks igasugune lisaraha ära kulunud. Edasi uurides öeldi meile, et «ainult joodikud, narkarid ja vaesed vanamutid, kes koridore koristavad» viivad pudeleid kogumispunktidesse.

Lisaks pudelitele nägime mõnikord ka kokku kogutud ja kenasti pakitud papihunnikuid, mis nägid välja, nagu hakataks neid kuskile viima. Keegi ei paistnud aga teadvat, kellele need kuulusid ja kuhu neid viidi. Ükskord, kui ühest sellisest papihunnikust pilti tegime, tuli kogukas meesterahvas ning ajas meid kõvasti karjudes minema. 

Venemaal ei ole sugugi lihtne ühelegi suurele firmale ligi pääseda, ent meil vedas piisavalt, et saada jutule ühe prügikäitlusfirmaga. Ühel hommikul kohtusime nende kontoris firma juhiga. Pärast natukest Šampanskojet (vahuveini) ja šokolaadi viis ta meid prügilat vaatama. Ta selgitas, et firma keskendub peamiselt jäätmete matmisele prügilasse, sest on liiga riskantne teha tegemist ümbertöötlemise või taaskasutatud esemetega. Mingi väärtusega prügi, nagu klaaspudelid ja metall, on aga juba maffia kontrollida.

Põrandaalune liigub päevavalguse kätte

Selle mitteametliku põrandaaluse ümbertöötlemise äri ühendamine ametlike püüdlustega on väga raske. Toon ühe näite. Tegime hiljuti koostööd Peterburis asuva Baltika õlletehasega, mis tahtis hakata oma klaastaarat kokku koguma, sest seda nõuab emafirma Carlsberg Grupi keskkonnapoliitika.

Säästlikku ettevõtluse intensiivkursusel osalenud entusiastlikul vene ja rahvusvahelise taustaga tudengite rühmal paluti kujundada pudelite kogumise ja taaskasutamise süsteem, mis innustaks venelasi prügi sortima ja taaskasutama. Baltika tahtis eraldiseisvat isiklikku süsteemi.

Teadsin juba mitteametlikust pudelite kogumise süsteemist, mis paistis Peterburis sama hästi organiseeritud, nagu see oli Samaras. Sestap soovitasin teha koostööd nende pudelikogujate ja selle juba töötava süsteemiga. Mu teemapüstitusele reageeriti tõrjuvalt: neid mitteametlikke pudelikogujaid peeti kriminaalideks.

Venemaal liigitab seotus selle mitteametliku prügisortimisega isiku kohe ebasoovitavaks. See on väga stigmatiseeritud tegevus ja tavalised venelased pingutavad, et mitte jääda silma millegi taolisega. Rahvas kahtlustab ka, et prügi sortimise ja ümbertöötlemisega tegelevad firmad on kas seotud organiseeritud kuritegevusega või võivad sattuda konflikti mõne sellise rühmitusega. Niisiis takistavad Euroopas tuntud prügikäitlemissüsteemide kasutuselevõtmist nii isiklikud kui ärilised barjäärid. Hoolimata paljude kodanike ja firmade pingutustest ei toimu ses vallas Venemaal ilmselt niipea mingit suuremat edasiminekut.