Nõukogude ajal tehtud nali Mongoolia kohta, mis nimetas seda sõltumatuks maaks, millest midagi ei sõltu, võiks tänapäeval kehtida Laose kohta. Millal viimati kuulsite mõnda uudist selle Kagu-Aasia väikeriigi kohta või mis on Laose rahaühik? Tänapäevane Laos või täpsemalt Laose Demokraatlik Rahvavabariik on veider segu sotsialistlikust retoorikast, budistlikust maailmanägemusest ja kõigile tõmmata-lükata tegelikkusest, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.
Hoolimata suhteliselt väikesest rahvastikust (mis peagi ületab seitsme miljoni piiri) suurte naabrite Vietnami, Tai ja Kambodža ning Hiina vahel on Laos mõjutanud piirkonda juba sadade aastate jooksul. Lan Xangi ehk Miljoni Elevandi Kuningriik oli juhtiv majandus- ja sõjajõud piirkonnas juba 14. sajandil ja andis suunad tegevustele Hiinast Taini.
Suuresti üldistades võib öelda, et tänase Põhja-Tai alade rahvastik on etnilised laod. Alles 18. sajandil sundisid Siiami (tänapäeva Tai) jõud laiutama kippuvaid laosid tagasi ja algas Siiami ülemvõim piirkonnas. See kahelauseline ülevaade on küll kahetsusväärselt pealiskaudne, kuid annab märku, et tegemist ei ole tühise territooriumiga suurjõudude vahel.
Tänagi ehitavad laod näiteks sõjakamad ausambad relvadega Tai poole ning nagu mongolid, kergendavad mehed end vabas õhus alati suunaga Tai poole. Mongolid keeravad torud Hiina peale.
Laose lähiajaloos mängisid otsustavat rolli nii nagu paljudeski muudes Aasia maades, esmalt prantslased, seejärel venelased ja ameeriklased. Sarnaselt Vietnamiga muutus Laos 19. sajandi lõpus Prantsusmaa asumaaks, kuigi sisuliselt territoorium emamaale midagi ei tähendanud.
Kogu Indo-Hiinast lähtuval impordil ei olnud Laose osa kunagi üle ühe protsendi. Pigem vaadeldi territooriumi kui puhverala britimeelsete Tai ja Birma vahel. Sellegipoolest on Prantsusmaa mõju tänapäeva Laoses selgelt tuntav. Esmalt arhitektuuris, aga näiteks ka köögis.
Laoses on tugev prantsuspärane kohvikukultuur hommikuste saiakeste ja ajalehtede lugemisega. Ka toolid välikohvikutes on paigutatud tihti tänava poole, nii nagu näeme seda Pariisis. Teises maailmasõjas ristusid Laoses Tai fašistide, Hiina rahvuslaste ja ka Indohiina kommunistide huvid, kuid sõja lõppedes taastas Prantsusmaa oma võimu, andes kohalikule kuningale autonoomse otsustusõiguse enamikus küsimustes.
Laose kommunistlik liikumine Pathet Lao pani seljad kokku Vietnami natsionalistliku liidri Ho Chi Minhiga ja lõpetasid Prantsusmaa võimuperioodi riigis ja piirkonnas üldse, sest ka Vietnamis lõppes samal perioodil veriselt prantslaste koloniaalperiood. Laoses jäi võimule kuningas, kellega kommunistid siiski ühist keelt ei leidnud, ja puhkes kodusõda. Siinkohal algab väga tuttav stsenaarium, kus ristuvad maailma suurjõudude, Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide huvid. Sarnased on olnud ju konfliktide taust näiteks Korea poolsaarel, aga ka Hiinas, Taiwanil, Kambodžas ning pole märgata suuri muutusi tänapäevalgi. Süürias näiteks.
Laos mängis olulist rolli ka Vietnami sõjas. Nimelt kasutas Põhja-Vietnami armee varustusteedena naaberriikide Laose ja Kambodža territooriume, mis andis Ameerika Ühendriikidele õigustuse pommitada ka neid, ennast muidu sõltumatuteks kuulutanud riike.
Sadu väikseid õunasuurusi pommikesi sisaldavaid klasterpomme heideti Laose territooriumile 1963–1974. aastal keskmiselt iga 8 minuti tagant!
Öeldakse, et Laos on maailma enim pommitatud maa ja see väide tundub olevat tõene. Tõepoolest, Laos maadleb pommitamisest tingitud probleemidega tänapäevani. Sadu väikesi õunasuurusi pommikesi sisaldavaid klasterpomme heideti Laose territooriumile 1963–1974. aastal keskmiselt iga 8 minuti tagant! Hukkus ligi 300 000 tsiviilisikut ja avastamata pommid tapavad igal aastal siiani sadu põllumehi ja inimesi, kes pahaaimamatult nende otsa satuvad. Paljud on neist kahjuks lapsed, kes peavad neid põnevateks mänguasjadeks või võimaluseks vanametalli eest raha teenida. Jäsemeid või silmi kaotanud laosid näeb iga Laost külastav turist iga päev.
Ameerika Ühendriigid varjasid pommituskampaaniat aastaid peale selle lõppemist ja seeläbi on see saanud tuntuks kui «salajane pommitamine». Ega vist tänapäevalgi ole ameeriklased lillegi liigutanud oma selgete kuritegude rehabiliteerimiseks. Maad puhastab pommidest mitu riiki koos Laose võimudega, kuid ameeriklasi nende hulgas siiani nähtud ei ole.
1975. aastast nimetati Laos rahvavabariigiks, nime poolest lausa demokraatlikuks, kuid sisult muudeti riik eriskummaliseks kompotiks sotsialistlikust propagandast ja tegelikust elust. Laosel oli natuke ka õnne. Nimelt ei võtnud kommunistliku partei funktsionäärid asja ette liigse innukusega, nagu seda soovinuks mentor Mao või naabrimees Pol Pot. Alanud sundkollektiviseerimine lõpetati kiiresti, lubati eraomand, ei piiratud usuvabadusi. Seetõttu näeme tänapäevani majadel sirbi ja vasaraga punalippe ning oranžis rüüs munkasid riigi asulate tänavatel omi asju ajamas.
Laos on väga vaene maa, kuid erinevalt Põhja-Koreast ei üritata seda kiivalt salata, vaid probleemidest räägitakse üsna avalikult. Jaanuaris 2016 toimunud ainuvõimul oleva Revolutsioonilise Rahvapartei kongressil tõdeti kommunistidele arusaamatu avameelsusega, et riik vajab lisapanust infrastruktuuri, elektritootmisesse ja tervishoidu. Infrastruktuurist rääkides tuleb tõdeda, et riigis on vist tõesti üks asfaltiga kaetud põhimaantee, mis küll meenutab kuumaastikku ja kus tuleb aeg-ajalt aukudest möödumiseks ka tagurdada.
Partei esimene sekretär Bounnhang Vorachith ei salanud oma 10. kongressi ettekandes, et Laose suurim väljakutse on tegelemine korruptsiooniga. Laos on loodusvaradelt, eriti metsa hulgalt, naabritega võrreldes rikas maa. Kuid just metsandussektor on riigi suurim korruptiivsuse allikas – metsa langetatakse arulagedalt suurtes kogustes ja enamik sellest rändab sularaha vastu Hiina poole.
Hiinlaste «panus» on riigis tunda igal sammul – Hiina Rahvavabariik aitab ehitada teid, rajab raudtee Hiinast läbi endise pealinna Luang Prabangi nüüdispealinna Vientianesse, ehitab tehaseid ja «aitab» igakülgselt. Tegelikult on Laos just praegu ristteel – kas aimatakse naabrite heatahtlikkuse tegelikku palet ja suudetakse loodusvarad enda rahva heaks tööle panna?
Lisaks metsade hävitamisele on elektritootmise edendamiseks plaanis rikkuda pöördumatult piirkonna juveel – Mekongi jõgi. Mekong on piirkonna kultuuri ja elamistavasid kujundanud tuhandeid aastaid, kuid nüüdsete tohutute tammiehitusplaanidega rikutakse jõe elustik pöördumatult. Eriti mures on jõe alamjooksul elavad ja jõesaadustest sõltuvad Vietnam ja Kambodža, kus veetaseme muutus võib esile kutsuda katastroofilisi tagajärgi. Just Laose tammide ehitamise teema on läbiv, kui jälgida Laosest tulevaid uudisvoogusid. Kõike seda tuleb vaadata masendavas korruptsioonivõtmes, kus esmane fookus on kiirelt saadaval rahal, kui pikemal perspektiivil.
Laos on väga vaene maa ja ei ole ka näha, millise sektori toel nende rahvuslik rikkus sarnaselt jätkates kasvada võiks. Igal juhul on Vientiane täis Toyota Hiluxi maastureid, samas kui maapiirkondades elatakse endiselt kaigastest ja palmilehtedest hurtsikutes.
Ülevaade piirkonna ajaloost on oluline mõistmaks tänast Laost paremini. Seetõttu sai seekordne lugu paljuski möödunule keskenduv. Mida Laosesse reisijal tähele panna, millest rääkida kohalikega ja millal vaikida, sellest loo teises osas, mis ilmub Postimehe arvamusportaalis 11. veebruaril.