EIKi otsus ei tähenda, et netikommentaariumide pidajaid ei saa vastutusele võtta

Advokaadibüroo COBALT jurist Mart Parind Foto: Erakogu

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) äsjast otsust ei saa tõlgendada kui meediaväljaannete ja teiste avalike kommentaariumide pidajate võimalust mitte vastutada solvavate ja laimavate kommentaaride eest, kirjutab advokaadibüroo COBALT jurist Mart Parind.

Euroopa Inimõiguste Kohus tegi teisipäeval otsuse asjas MTE/index.hu vs. Ungari. Kaasus puudutas sama probleemistikku nagu möödunud aastal tuliseid vaidlusi põhjustanud Delfi vs. Eesti kohtuasi. Ka sedapuhku oli küsimuse all, kas riik leidis konfliktse loomuga hüvede – sõnavabadus ning õigus aule ja heale nimele – kaitsmisel õiglase tasakaalu. Erinevalt Delfi kaasusest jõudis EIK sedapuhku aga seisukohale, et Ungari on rikkunud internetilehekülgede pidajate sõnavabadust.

Seonduvalt sellega on oht, et asja sisusse süüvimata tehakse must-valge järeldus, justkui teinuks EIK kannapöörde Delfi asjas võetud seisukohtade osas. Nii võidakse leida, et netikommentaariumide pidajaid ei saa kommentaariumis avaldatud äärmiselt solvavate kommentaaride või vihakõne eest vastutusele võtta. See nõnda siiski ei ole. Nagu Leedust pärit kohtunik oma arvamuses otsusele välja tõi, ei tohiks kommentaariume võimaldavate saitide pidajad seda otsust tõlgendada kui võimalust kaitsta end vastutuse eest, mis kaasneb suutmatusega võtta meetmeid isikuõigusi rikkuvate väljaütlemiste ärahoidmiseks.

Erinevad lõppjäreldused kahes asjas, mis põhimõttelisel tasandil on sarnased, tulenevad tõigast, et faktilised asjaolud Ungari kaasuses olid erinevad Delfi asjast. Tutvustades põgusalt asja sisu, siis kaks Ungaris tegutsevat ühingut avaldasid oma internetisaitidel artikli, mida oli saitide külastajatel võimalik kommenteerida. Kuivõrd artikli sisu puudutas ühe kinnisvarafirma taunitavat käitumist (klientidele osutatud tasuta teenus muudeti tasuliseks ilma teavitamiseta), ilmusid kommentaariumidesse negatiivsed kommentaarid. Kinnisvarafirma leidis, et nende õigusi on rikutud ja pöördus kohtusse.

Kohtuvaidluseks ainest andnud kommentaarid olid halvustavad ja vulgaarse väljendusviisiga, kuid äratuntavalt mitte nii ründavad kui ärimees Leedo vastu suunatud kommentaarid Delfi asjas. EIK hindas, et ehkki asjaomased sõnavõtud olid labased ja ropud, oli nende stiil tavapärane netikommentaariumides levinud sõnakasutusele ning seda tuleb arvestada sõnavabaduse piiramise õiguspärasuse hindamisel.

Ühtlasi pidas EIK oluliseks, et artiklite ja kommentaaride avaldamise ajal juba peeti kinnisvarafirma suhtes erinevaid uurimisi, mistõttu on kaheldav, kas kommentaaridel sai olla tõsine negatiivne mõju ühingu ärialasele mainele. Lisaks eelnevale toonitas EIK, et Ungari siseriiklikud kohtud ei hinnanud, kas kinnisvarafirmal olnuks mõistlikult võimalik kaitsta oma õigusi ka konkreetseid autoreid hagedes, mitte võttes ette samme portaalipidajate vastu.

Samuti omistati tähtust faktile, et kommentaariumipidajad juurutasid märka-ja-teata süsteemi, hoiatasid kommenteerijaid nende vastutuse eest jne. Toonitati ka, et kinnisvarafirma ei palunud kunagi halvustavaid kommentaare eemaldada, vaid pöördus otse kohtusse.

Nende asjaolude kogumis jõudis EIK järelduseni, et Ungari kohtute jäik hoiak panna portaalipidajad üheselt vastutama oli sõnavabadusega vastuolus. Kaalukaimaks argumendiks EIK jaoks näiski olevat asjaolu, et asjaomased kommentaarid ei liigitunud vihakõneks ega olnud nõnda tõsised, et märka-ja-teata süsteem olnuks võimetu ära hoidma teatud kriitilise piiri ületamist isiku au ja hea nime riivamise olukorras. 

Kokkuvõttes tuleb käsitletud otsusesse suhtuda äärmise tähelepanu ja ettevaatlikkusega nagu iga teisegi kohtulahendisse. Tulles veelkord Leedu kohtuniku arvamuse juurde, võib kohtuotsuse vääritimõistmine kaasa tuua selle, et seda kasutatakse lubamatult vahendina, et õigustada internetiäri mudelit, mis on sihitud kasumi teenimisele iga hinna eest.