/nginx/o/2016/02/03/5002897t1h728d.jpg)
Justiitsministeerium avalkustas eile kuritegevuse statistika 2015. aasta kohta, mille järgi on vähenenud kuritegude arv Eestis. Samas loob statistika mõne näitaja osas petliku pildi, kuna 2015. aastal kerkis piir väär- ja kuriteo vahel 64 eurolt 200 eurole. Nii registreeriti 2015 Eestis 32 500 kuritegu, mida on ligi 5000 võrra vähem kui aasta varem. See kahanemine tulenebki paljus standardite muutumisest.
Samas on kahtlemata viimastel aastatel vähenenud kuriteo läbi hukkunute arv. 2015. aastal mõrvati või tapeti Eestis 40 inimest, mis on näiteks kaks korda vähem kui 2012. Mõrvad ja tapmised on oluline kuritegevuse indikaator, sest need on enam-vähem kõigis ühiskondades määratletud mõrvana või tapmisena ega jää registreerimata. Samas on suurenenud vägivallakuritegude arv. Võib-olla tasuks nendest näitajatest rohkem rõhutada, et Eesti inimesed tajuvad, et elu on turvaliseks muutunud, samuti usaldust korrakaitseorganite suhtes.
Eesti elanike usaldus politsei- ja piirivalveameti vastu on kõrge juba aastaid, 2015. aasta lõpul oli see näitaja näiteks 86%, viimase viie aasta jooksul on see näitaja olnud madalam kui 80% ainult 2012. aasta nn kiiruskaamerate skandaali ajal, kui ilmnes, et liikluspolitsei on ülemuste teadmisel mõõtnud kiirust Ida-Virumaal taatlemata kiirusemõõdikutega. Usaldus ja tihe side ühiskonnaga on politseitöö efektiivsuse seisukohalt äärmiselt oluline, sest kui inimesed usaldavad politseid, siis nad ka aitavad.
Usaldus politsei vastu ei sõltu tegelikult kuritegevustasemest, näiteks Ameerika Ühendriikides on usaldus politsei vastu võrdlemisi madal, ehkki statistika näitab viimastel aastatel langust kuritegevusnäitajates. Psühholoogid on õiguskaitseorganite usaldusnäitajad sidunud pigem legitiimsusega, ehk siis sellega, kui suureks hindavad inimesed politseitöö õiguspärasust. See hinnang sõltub erinevatest politseivälistest ja-sisestest asjaoludest, kuid suurel määral siiski sellest, kui edukalt ja efektiivselt suhtleb politsei ühiskonnaga, selgitades oma käitumist ning tegevust. Teisisõnu on õiguskaitseorganite usalduse garandiks ühiskonnas avatus.
Usaldus tekib siis, kui suudetakse ühiskonnaliikmeid rohkem kaasata, kui õiguskaitseinstitutsioonid on erapooletud ning oma töö käigus suhtuvad inimestesse ja nende õigustesse austusega. Teisisõnu on küsimus politsei organisatsioonikultuuris. See on viimase 15 aasta jooksul kahtlemata teinud Eestis läbi olulise tõusu ning võib öelda, et see ongi politsei- ja piirivalveameti kõrge usaldusprotsendi taga. Usalduse kasv politsei suhtes on mänginud viimastel kümnenditel kahtlemata rolli ka selles, et elu Eestis on muutunud turvalisemaks.