Donald Tomberg

FOTO: Erakogu

Küllap tuleb paljudele tuttav ette sedastus: «Käes on ju ikkagi 21. sajand...» Enamasti on see esitatud nagu argument millegi kinnituseks või kaitseks.

Samas, korduvat argumenteerimist stiilis «Käes on ju ikkagi 20. sajandi lõpp...» varasemast nagu ei meenu. Ajal, mil me müüte pilkame, tasub ehk osutada, et säärane, 21. sajandi argument on sisult just müüdiline. Lihtsalt, ka veendunuim progressi uskuja ei saa ilmselt väita, et just sajandivahetusega sai progress uue tuuri.

Ometi tundub, et ajalooga on just nüüd midagi juhtumas – maailm on kreenis. Küllap on nii, et sellest, mis on alanud protsessina varem, saame aru ikka alles siis, kui see on kohal aktuaalsete sündmustena. Siinkohal tsiteerin vabalt, mälu järgi kaht mõtet. Esimene on helilooja Helena Tulve poolt saates «Plekktrumm» öeldu: et välised muutused – ja nii võiks ka mõista seda, mis globaalselt praegu maailmas toimub – on inimeste sisemises sfääris toimunud muutuste peegeldus ehk tulemus. Teine on kirjandusteadlase Maarja Vaino osutus saates «Kajalood», et asjad liiguvad ajas lõtkuga – kui ka postmodernism ei ole enam akadeemiliselt paljuütlev, on ta nüüd jõudnud kohale me igapäevaellu

Niisiis: midagi on juhtunud, enne kui seda näha sai, meie sees. Daamid ja härrad, mis on meie sees juhtunud? Teisalt, kui postmodern kaotab tähenduse, mis toetub vertikaalsele mõõtmele (eks just igavikule), siis ühiseluline kord peab ju ikka saama kuidagi seatud.

(Kõrvalepõikena: õigupoolest kaotab postmodern üldse suunalisuse. Kategooriad «üleval-all», «paremal-vasakul», nii nagu neid võis mõista varem, risoomis – võrgus enam ei kehti. Optimistlik väide on, et nõnda kaovad ka autoriteedid ja repressioonid, mille asemele saab siis tulla (tõepoolest) vabadus ja õnn.)

Kui taevas on tühjaks jäänud ja tõde enam ei ole – kuigi meid kõiki huvitab just tegelikult, kas Krimm vabastati või okupeeriti –, kuidas nüüd ühiselu mõtestada? Kui see, mis igaviku – vertikaalse mõõtme kadumisega alles jäi, läbi sõeluda, siis paraku, pihku jääbki vaid ideoloogia. Tegelikkust ohjavad nüüd ideoloogilised printsiibid. Sest õige-vale peab ju ometi olema kuidagi ühiskondlikult tajutud, peab olema ka mingi üldine suundumus...

Mulle tundub, et postmodernne hoiak (tõde ongi võim) või neutraalne akadeemiline määratlus (ideoloogia on ideede seotud kompleks) viimaks kõike ikkagi ära ei ütle. Need ei arvesta sisulise, fundamentaalselt erinevate asetustega, et a) kas olemas on vaid aeg – ajalugu, või b) on ka igavik. Sest kui on vaid aeg ja ajalugu, siis saamegi taandada kõik ideoloogiale. Siis ongi vaid erinevate ideoloogiate ristlemine ja ideoloogia üle pole midagi. Aga kui igavik on, siis isegi kui püüda igavikuga manipuleerida, igavik käib ikka kõige, ka selle üle. Igavikku ei ole võimalik kaaperdada.

Siit edasi: me võime küsida, kas inimeses on ka miski puutumatu ala, nii nagu tal on hing, või ongi kõik, mida ta sisimas kannab ja väljendab, üksnes diskursuste, erinevate ideoloogiate avaldumine? Või küsime kuidagi vindiga. Kas armastus ja kannatus on olemas ja kui on, siis mis mõte neil on? Tundub, et kui armastus ja kannatus ära võtta, siis saaks tõepoolest sellise elegantse, üksnes diskursiivse ja ideoloogilise kera.

Ideoloogiliselt õigesti tuunitud inimese etaloniks sobib pioneer. Praegune aeg on veidi hirmutav ka seetõttu, et kõik on korraga jaotatud, jagunenud, muutunud ja muudetud ka nagu vastu enda tahtmist otsekui ideoloogiasõduriteks. Toorestel üheksakümnendatel arutati mingeid küsimusi, mis olid päriselt tähtsad, ja mäletate, keegi ei tundnud sildistamise juttu. Nüüd ei saa enam justnagu midagi arutada, ilma et ütleja oleks arvatud pimedasse keskaega tagurlaseks või helgesse (müütilisse) progressi tulevikus. Kui üheksakümnendatel oli oluline rääkida asjast, siis nüüd on oluline, kuhu keegi kuulub. (Viimati oli meil taoline kuuluvuse määramine ja sedakaudu õige sisu omistamine käsil just nõuka-ajal.) Kuuluvus on täna määratud ajaliste (pimeduses minevik vs valgustatud tulevik) ja viimasel ajal üha enam ka ruumiliste parameetrite põhjal (suletud ja järelikult arenguta vs avatud, arenev). Ja kui selliseid jaotusi, õigemini, vastavalt konstrueeritud seoseid piisavalt palju üle korrata, siis saavad nad viimaks automaatseks – selline Pavlovi refleks. St, oluline on, et tekiks teatud automaatsed seosed. Ja siis ilmselt on ka igasuguse asja, tegeliku teema üle arutamisega korras, ideoloogia, ideologiseerimine loob viimaks tõelisuse. Ma ei arva, et säärane ideoloogiline pakendamine käib progressi ja avatuse heaks. Või käib?

Viimasel paaril aastal on otsekui mustkunstniku kübarast tõmmatud personifitseeringud, mis põhimõtteliselt toimivad nagu šabloonid. Kõige uuem ja kuumem neist on vihakõneleja. Veel hiljuti ei teadnud vihakõneleja olemasolust siinmail keegi. Nüüd näib see, otsekui saladuslik rahvavaenlane, kes eales ei maga, varitsevat iga nurga taga. Ütleksin, et alati on tuntud ässitajaid ja neid on üldjuhul ka põlatud, aga (hämaralt laia tähendusväljaga) vihakõneleja... Kas see pole eelkõige mitte uus ideoloogiline konstruktsioon? Järgmine uus tegelane on tagurlane, kelle karakteristika sai juba visandatud: ihaleb keskaega ja suletust. Lusti pärast võtkem siia ritta ka tegelane nimega tarbija. Siinmail juba tubliks teismeliseks sirgunud ja kehastab inimkonna apoteoosi. Teda tuleb kaitsta (tarbijakaitse), temale ongi kõik suunatud («tarbijale mõeldud...»; «oleme suunatud tarbijale...»). Hea küll, millest siis käib jutt?

Üks terane mõte tuleviku kohta, mida juhuslikult kuulsin, on, et tulevik on hübriidoskustega inimeste päralt. Ilmselt nii ongi. Tõdegem, et sellisel inimesel saab ilmselt olema ka üsna teistsugune eluhoiak. Tegelikult ma ei julge mõeldagi, milline. Et mis kõik tuleks veel ära heita ja lõhkuda, et olla tõeliselt hübriidne. Isegi kui selle kohta on tekitatud, konstrueeritud seos, et vaid nii saab valgusesse, avatuks, vabaks, ja mis kõige tähtsam, viimaks ometi õnnelikuks. Ühesõnaga, jutt käib viimaks ja hõlmavalt öeldes varasema suhtes kuidagi fundamentaalselt teistsugusest suhtumisest ellu, kultuuri ja viimaks ka inimesse. Jutt on laiemalt võttes eluhoiaku muutmisest (vajadusel ka seaduste abiga). Need, kes eluhoiakut muuta ei taha, käivad (paratamatult?) konstrueeritud seoste, tekitatud šabloonide alla. Vastuseks tuleb peegeldus: «ise olete...»

Jätkates ajateljel, meenutagem korraks me elu 25 aastat tagasi. Tagurlasele vastanuks toona ilmselt Interrinde esindaja. Leian, et otse ajalooline grotesk väljendub selles, et paljud neist (enamik?), kes toona Eesti taasiseseisvumisele kaasa aitasid ja elasid, võivad nüüd, ikka veel oma toonases eluhoiakus püsides, hoopis ise osutuda Eesti tagurlasteks.

Midagi on ajaga juhtunud, on juhtunud sellega, kuidas me aega kohtleme ja näeme. Olukord saab paremini mõistetavaks, kui ütleme, et jutt käib süvitsi eluhoiaku muutumisest ja muutmisest. Järelikult tuleb aeg (ajalugu) ja üks mentaalne pidevus katkestada. Ja selles valguses on valgusaastate kaugusel ja pimeduses ka need, kes elasid 20–30 aastat tagasi.

Et sellist katkestust uskuda, uskuda nõnda avanevat vabadust ja õnne, tuleb selg pöörata ajaloole tervenisti, ühele pidevuse tajumisele, mis seni ajaloos oli. Minevik tuleb juba tema loomu poolest kuulutada mandunuks, naeruväärsuseks, millekski, mis, kui ta ka olevikus kuidagi esineb, esineb seal formaalselt, eksklusiivselt, näidisena. Minevikuga ei või olla elavat sidet. Alanud on ju uus aastatuhat, see siin ei ole mingi 19. sajand. Liiv küll ütles, et kes minevikku... aga noh, kes see jaksab.

Aga põikame korraks 19. sajandisse. Üsna hiljuti ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogu sarjas Triinu Tamme tõlkes Marcel Prousti essekogumik. Ühes essees, kus Proust vaeb Baudelaire’i luulet, heidab ta poeedile, kellest muidu on vaimustuses, midagi ka ette (lk 125): «... Mõned neist luuletustest on tõesti jumalikud, aga nende kõrval on ka teisi, mida muudavad ärritavaks värsid nagu:

Las pealegi vana Platon karmilt kortsutab kulmu.

André Chénier on öelnud, et kolm tuhat aastat hiljem on Homeros endiselt noor. Kui palju aga nooremgi on veel Platon! See on rumala koolipoisi ütlus – ja seda üllatavam, et Baudelaire’il oli filosoofiline mõtlemisviis ja ta eristas vabalt vormi ja seda täitvat sisu...»

Uue aja väljakutsed mõjuvad ehmatavalt. Lõigata ennast lahti (et õnn tuleks õuele) minevikust tähendab Euroopa jaoks eelkõige, et lõigatakse ennast lahti kristlusest, aga see tähendab ka, et lõigatakse end lahti oma mälust. Kui vabadusest saab ka nõnda karikatuur – see kes ei mäleta, on ju perfektselt vaba –, siis ilmselt taipavad kõik, et see on ka ohtlik.

Meie presidendi küllap kuulsaim lendlause on: «Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.» Austan meie presidenti, ometi arvan, et kui see, mis tõi meid siia, tõi meid siia (ja imelugu, ikka veel kestame), siis see just tulebki alles jätta. Puhtalt ellujäämispõhimõttel: rasked ajad elamegi üle just toetudes sellele, mis meil on, mitte seda ära visates. Mis ei takista juurde õppimast. Aga juurde õppima EI PEA nii, et sa vana ära viskad.

Teiseks: see mõte sobib enesetapjale, tublile strateegile ja sellele, kes arvab, et nüüd tõepoolest algabki uus ajastu, kus seda vana – eks ikka ajalugu – pole enam vaja. Lõigata ennast lahti tulevikku kui progressi. Ent... kui tulevikku ka kujutletakse by the book (e.k järgides reegleid täpselt - toim), ei pruugi see, mis kohale jõuab, olla by the book.

Jah, me elame maailmas, kus üha enam kõik on kõigiga ka reaalpoliitiliselt seotud. Globaliseerimine pidi tooma majanduskasvu – saabusid ka viljad, mida by the book ei oodatud. Me ise selle ilu tegijad. Teisipidi: kõik liikusid aina progressiliselt, ja praegu ongi ühe teatud progressilise suundumuse viljad. Aga hoiak, kus kõik saavad ideologiseeritud, kus ajalooliselt tajutud pidevus (nii ka eluhoiak) peab juba eelduste poolest kärbuma, kus inimeste jaoks on (karjadeks jaotatuna) võtta odavad šabloonid – see lõhub meid ära.

Donald Tomberg on lõpetanud Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppe, kirjutanud filmikriitikat ja avaldanud kaks romaani. Eesti Filmiajakirjanike Ühing valis Tombergi 2011. aasta parimaks filmikriitikuks, Sirp üheks laureaadiks ja ajakiri Teater. Muusika. Kino oma laureaadiks.