Kohalikud poliitikud on lubanud, et rahvas ei jää nii oluliselt arutelult kõrvale, ja praegu peetaksegi paljudes Järvamaa kultuuri- ja seltsimajades koosolekuid, kus vallavanem ja vallavolikogu esimees selgitavad ühinemise plusse ja miinuseid.
Peetakse üheskoos nõu, kas panna leivad ühte kappi üksnes paari naabriga, et saada nõutud 5000 elaniku piir täis, või minna täispangale ja moodustada tervest Järvamaast üks vald. Mõlema variandi puhul saab seltsimajas tahvlile kirjutada hulga poolt- ja vastupõhjendusi.
Järvamaa pole erand ja küllap korraldatakse üle Eesti selliseid koosolekuid lähiajal mitte kümneid, vaid sadu. Ikka igas suuremas külas.
See meenutab valimiseelset aega, mil samad vallajuhid käisid seltsimajades rääkimas, mida head hakkab vallas lähiaastatel juhtuma, kui just nemad võimule pääsevad.
Lihtsad inimesed kuulsid lihtsaid lubadusi, nagu «Meie ei luba kohalikku kooli kinni panna», «Meie parandame lasteaia lekkiva katuse ära» või «Meie lükkame talvel teed lumest puhtaks».
Võibolla vajaksid nüüdki inimesed lihtsaid lubadusi, et oleks lihtsam otsustada.
Järva maavanem Alo Aasma propageerib mõtet ühendada kõik 12 Järvamaa omavalitsust. Maavalitsuses on valminud ka poolesajaleheküljeline analüüs, mis kubiseb arvudest.
Isegi üks vallavanem on mulle tunnistanud, et ta pole jõudnud seda pikka dokumenti läbi töötada, mida tahta siis lihtsast töömehest, kes õhtul seltsimaja viimases pingireas istet võtab.
Maavalitsuse koostatud analüüsist selgub, et 12 omavalitsuse ühinemisega saaks Järvamaa riigilt ligi viis miljonit eurot ühekordset toetust ja edaspidi hoiaksime aastas üksnes väheneva ametnike armee pealt kokku pool miljonit eurot.