Jürgen Tamme: nii nad tapsidki meie Schengeni!

Jürgen Tamme Foto: Andres Haabu / Postimees

Kui uskuda hoiatavaid hääli, on Euroopa Liidule alles jäänud vähem kui kaks kuud. Just nii kaua on Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri ja Euroopa Ülemkogu presidendi Donald Tuski hinnangul aega Schengeni päästmiseks. Eestistujamaa Hollandi peaministri Mark Rutte sõnul veelgi vähem. 

Ühenduse ühe kroonijuveeli – Schengeni süsteemi – ära kadumine ning passisabade taastekkimine ei tähenda automaatselt ELi kadumist, küll aga ELi lõppu sellisena, nagu me teda praegu tunneme.

Üleeuroopalise hädakoori saatel tiksub kell, kuid lahendust pole. Näib, justkui loodetaks imele. Et tuleks keegi, kes ära-muretse-küll-mina-kõige-eest-hoolt-kannan toonil kõik hädad hetkega ära pühiks. Lootuse alternatiiviks on aga meeleheide.

Rändekriisi järel lohiseb koormana Ühendkuningriigi võimalik lahtihaakimine EList, kuhugi pole kadunud ka Ukraina ja euroala kriis. Esimese kahe tõttu kogunevad ELi riigi- ja valitsusjuhid veebruari keskel ka erakorralisele kohtumisele.

Esiteks rändekriis. Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel saabus möödunud kuul ELi umbes 2100 migranti päevas, seda on 13 korda rohkem kui mullu jaanuaris. Ühenduse riikide vahel ümber jagada lubatud 160 000 migrandist on ümber paigutanud umbes 300, Eesti on nulli peal. Peibutuspoliitika Türgiga pole edukas ning eeskoda ELi on endiselt avali. 

Teiseks nn Brexit. Briti peaminister David Cameron on tõstnud panuseid ega loobu ELi jaoks kõige vastuvõetamatust nõudmisest – piirangutest sotsiaaltoetuste maksmisele teistest liikmesriikidest kuningriiki elama asunutele. Näib, et Cameron lähtub põhimõttest: nõua üleloomulikku, küll siis midagi ikka ära tehakse.

Mõlema puhul on löögi alla sattunud EL. Kuid EL ei ole mingisugune ülemvõim. Ta ei saagi olla muud kui see, mis tema liikmed soovivad, et ta oleks. Kui EL ei ole suutnud täita kõiki soove ja lootusi, siis ei saa sellest teha ühendusele kui niisugusele etteheiteid, vaid riikidele enestele, kes selle liidu on moodustanud. See kehtib ka Schengeni puhul.

Brexit ja eriti rändekriis jäävad kardetavasti kauaks akuutseks. Riikide suveräänsust puudutavad piiride, eelarve, julgeoleku ja asüülipoliitika küsimused on ühed tundlikumad ning 28 riigi üksmeele leidmine neis vaevaline. Vahel ka võimatu.

Vastastikused süüdistused Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahel, riikide omavahelised ütlemised ning sisepoliitiline nagin suurendavad sisepingeid ja vastastikust umbusku. Küünarnukkidega rahvusvahelises elus aga edasi minna ei saa. 

Usaldus on kallis asi, kunagi ei tea, mis juhtub, kui see kaob. Kaotada või petta lähedase usaldust ei taha meist ju keegi. Schengen saab püsida vaid vastastikusel usaldusel. Mitmete liikmesriikide otsus taastada oma sisepiiridel – praegu küll ajutiselt – kontroll on märk usalduskrediidi kadumisest. Usaldust taastamata pole kriisist väljuda aga võimalik.