Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/12/09/4782865t1hb99e.jpg)
Riigi plaanitav haldusreform põhineb soovunelmal, et Eestis on 60 tõmbekeskust, kuid nende tegelik arv on mitu korda väiksem. Riigi analüüsi taga on omavalitsuste surve ning seetõttu võetakse ette ka valed sammud.
Praegu on Eestis 213 omavalitsust. Maakonnad pakkusid ise 2013. aastal tulevasteks tõmbekeskusteks-omavalitsusteks 60 piirkonda. Nende 60 hulka kuuluvad näiteks 1300 elanikuga Avinurme ja 1200 elanikuga Iisaku, mis mõlemad on kümne aastaga kaotanud viiendiku oma elanikkonnast. Samuti minu enda kodukant, 2500 elanikuga Haljala (elanike kaotus kümne aastaga 16 protsenti).
Olen Haljala patrioot, väga kena kant, aga rahvastikuregistri statistika näitab, et see pole kahjuks tõmbekeskus. Samuti pole tõmbekeskused teised Lääne-Viru omavalitsuse pakutavad ning Haljala lähikonnas asuvad Kadrina ja Viru-Jaagupi.
Võrdlusena on Viimsi valla elanike arv kasvanud rahvastikuregistri põhjal kümne aastaga 50 protsenti – 18 400ni. Peamiselt tõmbab Tallinn inimesi ja äri suure imurina üle Eesti kokku – kasv kümne aastaga 40 000 ehk ligi viie Paide jagu. Kraanad ja kerkivad majad räägivad enda eest.
Kindlasti on mõnel väikesel maakohal veel lootust, kui sinna saabub korralik investor ja loob hulga töökohti. Aga sellele roosale unelmale, regionaalpoliitilisele lotovõidule, lootma jääda ei tohi. Ilma konkreetsete sammudeta veab vaid mõnel üksikul. Muidugi võib ennast veel aastaid edasi petta, aga see on väga kulukas viis Eesti asja ajada.
Praegune haldusreformi kava on pehmelt öeldes lahja. Elatakse nostalgiliselt okupatsioonide-eelses ajas, kuid paljudest tolleaegsetest kõlavatest kohtadest on järele jäänud ainult nimi. Teine jäänuk on kolhoosiaegne haldusjaotus, kuid majandus- ja haldusstruktuur oli tollal teistsugune, sest Eesti oli põllumajandusvabariik.
Ei julgeta valijatele ega ka oma partei kohaliku haardega tšinovnikutele tõtt välja öelda ja otsuseid teha. Elanikkond ei linnastu ju pelgalt Eestis, vaid üle maailma. Toimub ka rahvastiku vähenemine ja vananemine. Maal jääb hajaasustus hõredamaks ning tegutsevad peamiselt suurtootmised.
Erasektor on karm, aga efektiivne ja hindab olukorda paremini. Kui pank paneb mõnes maakohas kontori kinni, siis see näitab, et seal tõmmet pole. Sulgemine on märgiline ning ühiskonna ja meedia raevunud reaktsioon pöördub efektiivsuse alusel toimiva panga vastu. Tegelikult põhjustab viha hirm muutuste ees.
Mingil tasandil on riik erasektoriga sarnaselt efektiivne. Näiteks haiglate võrk on rajatud suurematesse linnadesse, mis on reaalsed tõmbekeskused. Samas on eurorahaga tehtud ka palju lolle otsuseid – ehitatud viadukte ja muud haldusvõrku kohtadesse, kus inimesi pole ega tule.
Praegu on Eestis 30 linna ja omavalitsuse keskmine mediaansuurus 1900 inimest. 40 omavalitsuses elab vähem kui 1000 elanikku. Keskmiselt on ühel perearstil märksa suurem nimistu.
Haldusreformi läbiviimist ei saa jätta omavalitsustele. Viimased 25 aastat on näidanud, et riigimehelikkuse asemel hoitakse tihti hoopis oma kohast kinni. Praegused 213 on jabur ning ka planeeritavad 60 omavalitsust on Eesti jaoks selgelt priiskamine. Teenuste tagamiseks ja haldamiseks piisab enamikus maakondades ühest administratiivkeskusest.
Kindlasti tuleb maaelu ja regioone hoida ja arendada, aga ametnike armee hoidmine pole lahendus. Võibolla peaks mingeid kohti rohkem toetama, aga kui haldusreformi baasandmed on ebakorrektsed, siis on ka meetmed ja tulemus vale. Soome üritab näiteks maakohtades töökohti edendada soodustuste ning tootmiseks vajaliku infrastruktuuri väljaehitamisega.
*Riigi plaani järgi peaks järgmise paari aasta jooksul praegusest 213 omavalitsusest järele jääma ligi 60, mida omavalitsused ise nimetasid 2013. aastal oma tõmbekeskusteks. Statistikaamet analüüsis aasta hiljem inimeste liikumist ja sai 27 tõmbekeskust ehk piirkonda, kus inimesed eelistavad tööl käia.