/nginx/o/2016/02/03/5002541t1h84fe.jpg)
Pärast 17. jaanuaril Kuku raadio eetris olnud «Välismäärajat», kus käsitleti uusaastaöist massilist naiste ahistamist Kölnis ning taolise nähtuse esinemist Rootsis, vallandus mu peas palju mõtteid, kirjutab Rootsis elav Evelyn Höglund Feministeeriumis.
Saadet juhtis Erkki Bahovski ning stuudios olid peale tema veel Riigikogu liige Anne Sulling ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse kommunikatsiooninõunik Triin Oppi.
Saatejuht Erkki Bahovski viitab saate jooksul korduvalt «moslemiühiskonnale», justkui oleks tegemist mingi nähtusega, millest saavad nii saatejuht kui ka kuulajad ühtmoodi aru. Rääkida moslemiühiskonnast on sama rumal kui viidata näiteks kristlikule ühiskonnale kui millelegi homogeensele. Nii väljendudes unustatakse ära, et need ühiskonnad hõlmavad sadu miljoneid inimesi kümnetes riikides mitmel kontinendil, ja mis kõik erinevad üksteisest majanduslike, poliitiliste ja sotsiaalsete tingimuste ning valitseva religiooni olemuse ja positsiooni/mõjuvõimu poolest.
Teadmatule inimesele võib taolist retoorikat kuulates jääda mulje, et industriaalriik Rootsi oma ühe maailma kõrgeima sisemajanduse kogutoodanguga (SKT), laialdaste inimõiguste, sh naiste, laste ja etniliste ja seksuaalvähemuste kaitsega ning religiooni vähese ühiskondliku osatähtsusega (riik ja kirik on teineteisest eraldatud) on samasugune, mis maailma vaeseimate agraarriikide hulka kuuluv ultrakonservatiivne katoliiklik arengumaa El Salvador, kus iseenesliku abordi läbi elanud naistele võidakse esitada mõrvasüüdistus ja nad aastakümneteks trellide taha mõista.
Sellist asja nagu moslemiühiskond ei ole olemas. Maailmas on kuus riiki, kus islam on riigi ja põhiseaduse ideoloogiline alus: Afganistan, Pakistan, Iraan, Saudi Araabia, Mauritaania ja Jeemen. Olemas on terve hulk riike, kus islam on riigireligioon, ning 22 sekulaarset riiki, kus islamiusk ja riik on teineteisest eraldatud (näiteks Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Bangladesh, Burkina Faso, Tšaad, Mali, Nigeeria, Palestiina, Süüria, Liibanon, Türgi jpt). Kõik need riigid erinevad üksteisest rohkem või vähem igas aspektis: ajalugu, SKT, haridustase, naiste osalus ühiskondlikus ja poliitilises elus, vähemuste õigused, religioosse liberalismi-konservatismi skaala jne.
Üsna võimatu on seada samale pulgale näiteks Saudi Araabia, kus naistel ei ole praktikas lubatud ilma abikaasa loata autot juhtida (kuigi sellekohane seadus tegelikult puudub; tegemist on lihtsalt tavaga), ning Türgi, kus 14% parlamendiliikmetest on naised (see ei jää väga palju alla Eesti vastavast näitajast, mis praegu on 22%. Võrdluseks veel: Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgse esimese Riigikogu koosseisus 1992. aastal oli naisi vaid 12,9%. Süüria viimastel valimistel 2013. aastal sai naisi parlamenti 12%.). Süürias said naised üldise valimisõiguse 1953. aastal. Võrdluseks — edukates kristlikes Euroopa riikides Šveitsis ja Liechensteinis said naised hääleõiguse vastavalt alles 1971. ja 1984. aastal.
Saate külaline Triin Oppi ütleb saates selgelt välja, et Kölnis toimunud massilised ahistamised, mis suuresti kirjutatakse sisserändajate kontole, ei ole üksühele võrreldavad olukorraga Rootsis. Rootsis on taolisi ahistamisi ikka ja jälle toimunud, kuid ahistajad ei ole olnud niivõrd sisserändajad kui just tavalised nn põlisrootsi mehed. Miks politsei ei ole sellele – ehk noorte meeste, valdavas enamikus nn põlisrootslaste toime pandud massilisele noorte naiste seksuaalsele ahistamisele kontsertidel, festivalidel ja teistel avalikelt üritustel – adekvaatselt reageerinud, on omaette küsimus.
Igasugusele seksuaalsele ahistamisele ja seksuaalsele vägivallale ning selle eest praktikas langetatavatele ebaproportsionaalselt tühistele karistustele on naisõiguslased püüdnud juhtida üldsuse tähelepanu juba väga kaua. Sageli tulutult ning ise naeruvääristamise ja parastamise ohvriks langedes.
Rootsi kuritegevust ennetava nõukogu (Brottsförebyggande rådet) värske statistika, mis puudutab 2015. aastal politseile tehtud kuriteoavaldusi, osutab muu hulgas alljärgnevat.
Kõige rohkem suurenenud kuritegevuse valdkond Rootsis on vandalism. Konkreetselt on kasvanud ebaseaduslikku graffiti ehk sodimise hulk. Kõige jõulisemalt vähenenud kuriteoliikide seas on raske ahistamine ja raske naiste ahistamine, mis on vähenenud 12%. Samuti on 12% võrra vähenenud registreeritud vägistamiste arv. Ja see kõik on juhtunud samal ajal, kui Rootsi on vastu võtnud rohkem sisserändajaid kui kunagi varem oma ajaloo jooksul.
Pöörasin ka tähelepanu stuudios välja öeldud arvamusele, justnagu oleks sisserändajatele ühiskonnaõpetuse pakkumine mingi uus nähtus, mille vajadusest «nüüd lõpuks ollakse ka aru saadud». Kinnitan, et ühiskonnaõpetus on olnud integreeritud osa Rootsi sisserännanute keeleõppest juba aastaid. Tegemist ei ole uue nähtusega.
Kõik sisserännanud, kes hakkavad Rootsis kursustel rootsi keelt õppima, saavad paralleelselt ka ühiskonnaõpetust, ja nii on see toiminud kaua. Kuna aga praeguse pagulaskriisi tõttu saabub Rootsi enneolematult palju inimesi, võtab elamisloa saamine ja seega ka keelekursusega alustamine kaua aega.
Pagulane võib oodata elamisluba 1–2 aastat. Ooteaja jooksul kursustel osaleda ei ole praeguses süsteemis võimalik. Seda süsteemi aga revideeritaksegi eesmärgiga pakkuda inimestele nii keeleõpet kui ühiskonnaõpetust võimalikult kiiresti pärast riiki saabumist. Praegu toimib see põhiliselt tänu vabatahtlike tasuta tööle, kuna riigil ei jagu ressursse pakkuda kohe ametlikke kursusi kõigile saabujaile.
Paljude teiste infoallikate hulgas räägitakse ka Eesti meedias eriti agaralt Rootsis toimuvast «paanikast ja korralagedustest» seoses tuhandete pagulaste riiki lubamisega. Paraku tundub selline käsitlus eiravat statistikat ja fakte ning lubab endale laskuda kuulujuttude ja paanika õhutamise tasemele. Välismääraja ei erine selles teistest Eesti meediaväljaannetest. Kahjuks. Arvan, et ajakirjanduse eesmärk ei peaks olema kinnistada eelarvamusi ja külvata paanikat, vaid eelkõige uudishimu faktide järele ning analüüs, mis ulatub pinnast sügavamale.
Lisan igaks juhuks, et ülaltoodud mõtetega paralleelselt EI VÄIDA ma, nagu sisserändega ei oleks seotud väga mitmekesiseid ja laiahaardelisi probleeme või konservatiivsetest patriarhaalsetest ühiskondadest ei saabuks Euroopasse inimesi, kelle arusaamine demokraatiast ja inimõigusest on pehmelt öeldes puudulik. Väljakutseid on palju. Lahendagem siis neid kainelt, konstruktiivselt ja heatahtlikult.
Evelyn Höglund on üle kahe aastakümne elanud Soomes ja Rootsis ning muu hulgas õpetab «uusrootslastele» rootsi keelt.