Ahto Lobjakas

FOTO: Priit Simson

Midagi võib nii omaseks saada, et kaotame silmist selle tähtsuse. Ei ole juhus, et inimesed, kes sel sügisel esimest korda viimase 20 aasta jooksul pöörasid Eesti sõnavabaduse olukorra halvemuse suunas, on ise kunagi selle edendamise eesliinil olnud.



Selle haiguse ainus ravi on ilmse taasnähtavaks tegemine. Nn allikakaitseseaduse tegijaile ei sobinud Eesti praegune sõnavabaduse status quo. Seda kahel avalikul põhjusel: allikakaitse ei saa olla «murdmatu» ning poliitikud pole piisavalt kaitstud laimu eest.

Ära paranda seda, mis pole rikkis, öeldakse USAs. Ühtegi veenvat näidet sõnavabaduse remondi möödapääsmatusest ei toodud. Ometi võeti absoluudi staatus väärtuselt, mida USAs kaitseb põhiseadus, ja astuti teele, millel on võimalik teha enam kui üks samm.

Allikakaitse ripub siiski veel ühe niidi otsas. Avalikustamissundi kohaldatakse kuritegude puhul, mille eest ähvardab vähemalt kuni kaheksa-aastane vangistus. Riigisaladuse leke on praegu karistatav kuni viie aastaga. See on oluline vahe. Wikileaks on Eestis veel võimalik.

Võim Eestis on unustanud ajakirjanduse funktsiooni, piirates seda (nagu praegu valitsused Kiievist Thbilisini) «info edastamisega». Ajakirjanduse apoteoos oleks nii valitsuse pressiteadete avaldamine («puhas kraam otse allikast», nagu ütleb justiitsministeerium).

See on muidugi absurd, ohtlik absurd. Ajakirjanduse ülesande võtab kokku tuntud lugu Natsi-Saksamaalt: «Kõigepealt viidi juudid ja ma ei kostnud midagi, sest ma pole juut. Siis viidi kommunistid ja ma ei kostnud midagi, sest ma pole kommunist. Siis viidi mind ja polnud kedagi, kes oleks minu eest kostnud.» Info peab olema vaba, sest võimu ei saa (alati) usaldada.

Selle tõe on unustanud Eestis teiste seas ka president Toomas Hendrik Ilves – kunagine ajakirjanik, kes veel 2003. aastal kandideeris OSCE meediavabaduse volinikuks. Seaduse heakskiitmisest võib aru saada – presidendi valib tagasi Reformierakond. Aga õigustust ei ole ajakirjanduse «tintlaks» kutsumisele. Euroopas oleks vaba ühiskonna ühe alustala halvustav osatamine piisav põhjus presidendi tagasiastumiseks.

Kontrast on eriti terav võrdluses Lennart Meriga. Meri oli ajakirjanduse suhtes tihti kriitiline, kuid tema instinkt oli terve – suurimaks ohuks pidas ta tsensuuri. Meri sallis ajakirjandust, Eesti praegused juhid vaid taluvad seda.

President Ilvese kodulehel on viide «kajastustele ja kirjutistele tema kohta», mille taga on tühjus. Sümptomaatiline on kahe presidendi antud usutluste arv.
Vaba maa juhid ei tohi peljata avalikkust.