Urmas Sutrop.

FOTO: Mihkel Maripuu

Eestlastele on Odin võõras, ta pole meie jumal, ta on ka Skandinaavia jumalana võõras, võõrad on ka tema sõdalased, kirjutab Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Urmas Sutrop.

Odin oli erakordne jumal Põhjala jumalate seas. Ta erines teistest väga paljude omaduste poolest. Ta oli tumedate jõudude, tapatalgute ja sõjajumal. Tema hiilgeaeg oli neljandal kuni kaheksandal sajandil rahvasterändamise ja ka veidi hilisemal ajal. Toona tungiti Euroopasse nii Idast kui ka Lõunast. Nende hulgas nii Attila juhitud hunnid kui ka maurid.

Skandinaavia uurijad tahavad Odinis näha oma põhjamaist jumalat ning otsivad nimele germaani päritolu. Paljud religiooniteadlased on pidanud ja peavad Odinit aga võõraks, kes toodi Skandinaaviasse rahvasterändamise ajal idast või Lõuna-Venemaalt. Viiteid selle kohta võib leida ka Vikipeedia ingliskeelsest artiklist Odinist. Kõige paremini on teemat käsitlenud Britta Verhagen saksakeelses uurimuses «Kas Odin-Wodan tuli idast?» («Kam Odin-Wodan aus dem Osten?». Tübingen, 1994).

Odin on võõras – sisserändaja idast, keda germaanlased austama on hakanud. Nüüd tahab natuke Odini rahvast ka oma jumalale järgneda. Ja neid ootavad ees Odini sõdalased, kes neid kaitsevad ja nende eest hoolitsevad. Milline idüll! Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Eestlastele on Odin võõras, ta pole meie jumal, ta on ka Skandinaavia jumalana võõras, võõrad on ka tema sõdalased. Aga me võime uhkust tunda, et meie Osmussaarel (rootsi keeles Odensholm) asub Odini haud. Tema hauatähiseks olnud rändrahnu – Odini kivi –, lasksid Vene okupatsioonisõdurid õhku. Seni, kuni meil veel Odini rahvast, st pagulasi ei ole, võiksid Odini sõdalased minna Osmussaarele Odini hauda valvama.