FOTO: Urmas Nemvalts

Kaks maakeelset sõna, mida julgeolekupoliitikas peale kõikvõimalike NATO akronüümidele usinasti kasutatakse, on «heidutus» ja «võimekus». Kõlavad kantseliitlikult, aga on tegelikult tähtsad.

Mõlema seisukohast on USA presidendi Barack Obama administratsiooni sõnum Kesk- ja Ida-Euroopasse paigutatava raskerelvastuse, soomukite ja muu tehnika mahu suurendamisest hea. Ühendiriigid neljakordistatavad tuleval aastal Euroopa kaitsekulutusi. Kuid seejuures tasuks meenutada, et turvatunnet saame luua vaid siis, kui me ei unusta ka ise oma kaitsevõime nimel pingutada, muu hulgas ka endasse uskuda.

Julgeolekupoliitiline olukord maailmas on kõike muud kui lihtne. Suures pildis on teguriteks olukord Süürias, nn Islamiriigi tegevus, Ida-Ukraina, Krimmi küsimus de jure ja de facto, põgenikekriis ja mitmed muud asjaolud.

Venemaa on nafta hinna languse ja sanktsioonide tõttu majandusliku surve all ning valmis mitmesugusteks kokkulepeteks. USAs on presidendivalimiste aasta ning ametist lahkuv Obama jätaks ilmselt hea meelega jälje ajalukku – kõigile midagi, nagu Nobeli rahupreemia laureaadile kohane, kui pisut irooniline olla. Juuli alguses peetakse Varssavis NATO tippkohtumine ja sealt laekuvad teated saavad olema tähelepanuväärsed. Saksamaal tulevad valimised järgmisel aastal. Meil tuleb kõiki neid ja veel paljusid väiksemaid detaile hoolsalt tähele panna ja analüüsida.

Turvatunnet saame luua vaid siis, kui me ei unusta ise oma kaitsevõime nimel pingutada, muu hulgas ka endasse uskuda.

NATO puhul räägime kollektiivkaitsest. Seda vihmavarju mitte ei hoita, vaid me hoiame. Ühiselt. Kuid paraku on neid, kellele meeldib küll varju all kükitada, aga ise seejuures kätt mitte külge panna. Jutt on mõistagi kahest protsendist SKTst kaitsele, mida Eesti on pidanud iseenesestmõistetavaks, kuid mõnedki riigid, sealhulgas meie naabrid, paraku mitte. See nõrgestab kahtlemata meiegi kaitsevõimet.

Teine oluline asjaolu on ka ühiskonna üldine tervis, inimeste sotsiaalmajanduslik kindlustunne, sidusus. Demokraatlikke väärtusi (mitte ainult sõnades) edendavatel poliitikutel lasub siinkohal suur vastutus. Pinged ja lõhestatus ühiskonnas tekitavad ebakindlust, käegalöömismeeleolu ja niimoodi haavatud riik end kaitsta ei suuda. Seevastu kodanikuühiskonna märgid, nagu näiteks arvukas ja hinnatud Kaitseliit, teevad meid igas mõttes tugevamaks.

Rohkem NATO ja USA sõjatehnikat pikemat aega kohapeal tähendab meile võimalust tõhustada riigikatset ja parandada selle valdkonna pikaajalist planeerimist. Ühtlasi on see heidutav signaal idale. Kuid enesekaitse oli, on praegu ja tulevikuski peaasjalikult meie endi kätes.