Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/03/10/3856123t1h56e0.jpg)
Kui ma oleksin rahvakirjanik Andrus Kivirähk ja tahaksin kirjutada Odini sõdalastest, siis oleks üks võimalus kasutada Lutsu «Kevade» kuulsat stseeni Paunvere kooliõuelt, kus eesti ja saksa poisid mõõtu võtsid ning kus jõe põhja lasti ka sakslaste parv. «Valu punanahkadele!»
Eesti Päevaleht jõudis oma juhtkirjas Odini sõdalaste kohta mainida, et riigil on jõu monopol ja seega on sõdalased isehakanud. Enne kui «sõdalaste» juurde minna, tasuks korra vaagida jõu monopoli küsimust. Modernset arusaama, mille järgi on riigil vägivalla monopol, omistatakse kaasaegse sotsioloogia isale Max Weberile.
Kuid vägivalla monopoli eelduseks on riiklike struktuuride toimimine. Kui vähendatakse politsei koosseisu ja suletakse päästekomandosid, siis vägivalla monopol väheneb. Kuni kindla punktini, kus kodanikel tekib ühtpidi karistamatus ja teiselt poolt turvatunde kadumine. Tavaliselt juhtub see suurte looduskatastroofide või ka rahvarahutustega seoses (vastavalt New Orleansis orkaan Katrina ajal 2005. või pronksööl Tallinnas 2007. aastal), kus tekib marodööritsemine. Kaua aega ilma konstaablita olnud Lihula juhtumi puhus meedia võib-olla tõesti suureks, aga teisest küljest saatis riik ikkagi sõnumi oma struktuuride nõrkuse kohta.
Kas on see murdepunkt saabunud praegu, kui Odini sõdalased asutavad end Eestis tegutsema? Minu vastus on ei. Politsei koosseis võib olla vähenenud, aga mitte kaoseni. Eilsed uudised rääkisid ka abipolitseinike hulga suurenemisest. Abipolitseinikuks ei saa kindlasti suvalised inimesed, vaid nad on läbinud vastava koolituse. Odini sõdalaste kohta seda öelda ei saa. Mõni sõdalane on ka varem kohtulikult karistatud.
Ent Euroopas on mõnes kohas jõutud riigi vägivalla monopoli lagunemisele muret tekitavalt lähedale. Meenutagem Kölni ahistamisdraamat ja sündmusi Stockholmis. Nagu öeldud, tekib ühelt poolt karistamatuse ja teiselt poolt turvatunde kadumise tunne. Pole siis imestada, et tärkavad Odini sõdalased või nendega sarnased rühmitused. See on reaktsioon riigi vägivalla monopoli nõrgenemisele.
Ent Eestisse pole tulnud pagulasi juurde ega ka massiahistamisi. Teated mingi gängi tungimisest Vao varjupaigakeskusse räägivad pigem seda keelt, et Eestis on Euroopast vastupidine olukord: siin ahistatakse pagulasi. Pagulasvastased armastavad küsida, miks ahvib Eesti lääne lollusi. Aga praegu? Kus Odini sõdalased on Soomest imporditud nähtus? Kuidas nüüd selle ahvimisega jääb?
Odini sõdalaste kaasus pakub huvi ka akadeemilises mõttes, kui kõne all on nn julgeoleku-uuringud (security studies). Ehk siis küsimus sellest, miks tunneb mõni kodanik enda julgeolekut ohustatud olevat, kui reaalsuses seda ohtu ei ole? Ja miks ei koondu Odini sõdalased mingi reaalse ohu vastu (kasvõi võimalus kaubanduskeskuse parklas peksa saada)?
Tõsiseim probleem Odini sõdalaste juhtumis seostub poliitikaga. Kui Odini sõdalasi kipuvad ära kasutama oma poliitiliste punktide noppimisel poliitikud. Ehk siis võimalus Pullapää 2 tekkimiseks. Mis siis, kui lähevad käiku relvad? Siis karmistub relvaseadus kindlasti: tegelikkuses tähendaks see enesekaitse võimaluste ahenemist, mis omakorda annaks just vastupidise efekti Odini sõdalaste – ilmselt – kavatsusele turvatunnet suurendada.
Riigil on vägivalla monopol, aga selle säilitamise nimel peab pidevalt töötama. Kas siis reaalselt või imaginaarselt. Vastasel korral laguneb kogu sotsiaalse lepingu süsteem ja ühiskonnas maad võtvas anarhias antaksegi punanahkadele valu.