Eesti Päevaleht jõudis oma juhtkirjas Odini sõdalaste kohta mainida, et riigil on jõu monopol ja seega on sõdalased isehakanud. Enne kui «sõdalaste» juurde minna, tasuks korra vaagida jõu monopoli küsimust. Modernset arusaama, mille järgi on riigil vägivalla monopol, omistatakse kaasaegse sotsioloogia isale Max Weberile.
Kuid vägivalla monopoli eelduseks on riiklike struktuuride toimimine. Kui vähendatakse politsei koosseisu ja suletakse päästekomandosid, siis vägivalla monopol väheneb. Kuni kindla punktini, kus kodanikel tekib ühtpidi karistamatus ja teiselt poolt turvatunde kadumine. Tavaliselt juhtub see suurte looduskatastroofide või ka rahvarahutustega seoses (vastavalt New Orleansis orkaan Katrina ajal 2005. või pronksööl Tallinnas 2007. aastal), kus tekib marodööritsemine. Kaua aega ilma konstaablita olnud Lihula juhtumi puhus meedia võib-olla tõesti suureks, aga teisest küljest saatis riik ikkagi sõnumi oma struktuuride nõrkuse kohta.
Kas on see murdepunkt saabunud praegu, kui Odini sõdalased asutavad end Eestis tegutsema? Minu vastus on ei. Politsei koosseis võib olla vähenenud, aga mitte kaoseni. Eilsed uudised rääkisid ka abipolitseinike hulga suurenemisest. Abipolitseinikuks ei saa kindlasti suvalised inimesed, vaid nad on läbinud vastava koolituse. Odini sõdalaste kohta seda öelda ei saa. Mõni sõdalane on ka varem kohtulikult karistatud.
Ent Euroopas on mõnes kohas jõutud riigi vägivalla monopoli lagunemisele muret tekitavalt lähedale. Meenutagem Kölni ahistamisdraamat ja sündmusi Stockholmis. Nagu öeldud, tekib ühelt poolt karistamatuse ja teiselt poolt turvatunde kadumise tunne. Pole siis imestada, et tärkavad Odini sõdalased või nendega sarnased rühmitused. See on reaktsioon riigi vägivalla monopoli nõrgenemisele.