/nginx/o/2016/02/02/4997687t1hcdc8.jpg)
Möödunud nädalal tekitas Eesti üldsuses ja eriti teadlaskonnas arutlusainet nn rämpsajakirjades avaldamise juhtum. Postimehes ilmunud lugu «Eesti teadlaste varjuelu: ostetud artiklid prügiajakirjades» väärib selgitamist, et mõista probleemi olemust ja teadussüsteemi kvaliteedi tagamise mehhanisme, kirjutab Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel.
Üksiknähtusena pole tegemist suure probleemiga, sest need, kes on üsna kaheldava kvaliteediga ajakirjades oma artikleid avaldanud, ei ole just esimese suurusjärgu teadlastena tuntud. See ei tähenda, et probleemiga ei tuleks tegeleda.
Kas enda ehtimine kahtlaste sulgedega rämpsajakirjades avaldatud artiklite abil on päris kahjutu? Päris kindlasti ei ole see nii. Selliste tegude läbi saab pleki teaduse kõige väärtuslikum tahk. Ilmselt mitu neist ajakirjadest on avaldamise eest ka raha kasseerinud. Juhul, kui selle eest on maksnud asutused, on asi halb. Need asutused peaksid sellised juhtumid kindlasti läbi uurima. Kui avaldamistasu maksid edevad inimesed oma taskust, siis pole katki midagi – edevuse eest tulebki maksta. Inimlikele nõrkuste ärakasutamiseks töötab edevustööstus üha suurema hooga.
Teaduse olemus on avastada parimal teadaoleval moel tõde maailma asjade kohta. Niipea, kui sellest põhiolemusest mistahes põhjustel kõrvale kaldutakse ja teadlane tõe teenimise asemel hakkab teadustegevust teesklema, on tegemist enesepettuse, aga veel halvem, kogu teadlaskonna ja ühiskonna petmisega. Selliste tegude läbi kahaneb teaduse usaldusväärsus. Kõnealune juhtum moodustab tegelikult üsna väikese osa teaduse usaldusväärsust kahjustavate võimalike tegude laiast valikust.
Teaduse usaldusväärsus tähendab seda, et teadlased peavad olema ausad kõikides teadustöö tegemise aspektides, vastutama oma töö tulemuste eest, olema teiste teadlastega suhetes õiglased ja vastutama teadustööks eraldatud ressursside heaperemeheliku kasutamise eest.
Teaduseetika rasketeks rikkumisteks loetakse andmete võltsimist ja fabritseerimist ning tulemuste vargust ehk plagieerimist. Aga peale nende selgete patukategooriate on veel palju n-ö halli alasse kuuluvaid hea teadustava rikkumisi. Nende hulka kuulub andmete ilustamine, ebaõnnestumiste mahavaikimine, kehvad publitseerimispraktikad, teadustöö osaliste diskrimineerimine, nt juhendatavate ärakasutamine, teadustööks ettenähtud raha mittesihipärane kasutamine.
Teaduse usaldusväärsust rikkuvatel tegudel on palju kahjulikke tagajärgi. Lisaks juba loetletud üldisele teaduse maine rikkumisele on tegu ka otsese kahjuga. Raskematel juhtudel võib võltsitud või fabritseeritud tulemuste avaldamine viia inimese elu ja tervist ohustavate arstimite tootmisele või kasutamisele.
Üldine kahju seisneb selles, et tahtlikult halvasti tehtud teadusele eraldatud raha on maha visatud. Mainekas, aga ebaeetiliselt käitunud teadlane võib pahateoga hukutada heauskselt teadust tegevate noorte kaasautorite karjääri. USAs käsitletakse teadlikult sooritatud raskeid teaduseetika rikkumisi riisumiselaadse kuriteona ja pole harvad juhud, kui selle eest on inimesi vangi mõistetud.
Rasked teaduseetika rikkumised on üleilmselt tuntud. Mõnede klassikaliseks kujunenud juhtumite puhul on ülevaatlik info rikkumistest ja põnevast avastamisloost üksikasjadeni internetis kättesaadav. Huvilistel pruugib vaid guugeldada selliseid kurvalt kuulsaks saanud nimesid nagu John Darsee, Diederik Stapel, Hwang Woo-suk, Jon Sudbø, Milena Penkowa või Scott Reuben, kui avaneb lausa filmilik ja traagiline pettuste galerii.
Teaduse usaldusväärsus on viimasel aastakümnel muutunud kogu maailmas väga oluliseks. Sel teemal on toimunud terve rida üleilmseid konverentse. Möödunud aasta detsembris võtsid Euroopa Liidu teadusministrid vastu sellekohase dokumendi, Euroopa teadusorganisatsioonid on moodustanud töörühmi teaduse usaldusväärsuse kaitseks.
Eestis on sel teemal juba päris palju ära tehtud. Teaduste Akadeemia töötas 2002. aastal välja Eesti teadlaste eetikakoodeksi, mis oli heaks alguseks teaduse usaldusväärsuse tagamiseks. Eesti Teadusagentuur on teaduse usaldusväärsuse teemal viimase kahe aasta jooksul korraldanud mitu seminari, et koos teadlaskonnaga nõu pidada, mida teaduse heade tavade edendamiseks lähiajal ära teha.
Eelmisel aastal korraldasime Euroopa parimate asjatundjate abil Tartus ja Tallinnas teaduse heade tavade alaseid koolitusi. Tänavu töötame ülikoolide, Teaduste Akadeemia, Rektorite Nõukogu ja TÜ eetikakeskuse abiga välja hea teadustava koodeksi. Plaanikohaselt valmib oktoobriks juhend, kuidas teaduse heade tavade teadlikkust kasvatada ja õpetada, nende järgi käitumist korraldada, rikkumisi ära hoida ja pahategude ilmsikstulekul neid õiglaselt ja ühteviisi lahendada.
Aruteludes on Eesti Teadusinfosüsteemi ehk ETISt nimetatud lausa teadlasete Pühaks Graaliks, millesse ei tohiks rämpsajakirjade kahtlast kraami üldse ligi lasta – rikub pühaduse ära. Huvitaval kombel on ETISt sagedasti müstifitseeritud ja talle lausa inimlikke jooni omistatud (näiteks korduvad väited, et «ETIS ei väärtusta piisavalt üht või teadusvaldkonda»).
ETIS on küll väga kasulik, aga siiski hingetu asi, mis ei pane ise hindeid ega saa kedagi või midagi väärtustada. ETIS on pelgalt infosüsteem, milles talletatakse andmeid teadlaste ja nende töö tulemuste kohta, repositoorium, mis talletab ka teadusartiklid. Lisaks sellele on ta töövahend programmide ja rahastamiskonkursside haldamiseks.
ETIS on Eesti teadlaskonna kollektiivne looming ja ühiselt kasutatav tööriist ning tema baasi talletatud informatsiooni kvaliteedi eest kannavad ühtviisi vastutust kõik osalised. Infosüsteemi kantavate andmete õigsuse eest vastutavad eeskätt andmete sisestajad. Seda teevad teadlased ise, nende sisestatud andmeid kontrollivad ja kinnitavad teadusasutused.
Teadusagentuur võib esitatud andmete kvaliteedi kohta kahtluste tekkimisel teha ise muudatusi või pöörduda selleks asutuste poole. Kindlasti ei ole teadusagentuuril praegu ega ka tulevikus võimekust viletsate artiklite eristamiseks. Ma ei ole ka veendunud, et seda vaja teha oleks. Avatud ühiskonnas on rohkema info kättesaadavaks tegemine palju parem kui selle piiramine. Kellele teeb halba, kui keegi end teadlaseks pidav inimene kõik oma saavutused üles loeb. Kui teised neid kõrgelt ei hinda, siis on tegu pigem andmete esitaja probleemiga.
Avaliku infobaasi juures on igati asjakohane ja tervitatav ühiskondlike valvurite töö (inglise keeles kutsutakse neid «vilepuhujateks»).
ETISe-eelsest ajast, aastast 1998 või 1999, pärineb üsnagi uskumatu lugu teaduseetika rikkumise kohta, millesarnast ei ole ilmselt maailmas ei enne ega hiljem kirjeldatud. Juhtus see ühes Eesti ülikoolis, kus kolm tol ajal lugupeetud teadusemeest väga vähese töövaevaga «omastasid» enam kui kümme autoriteetsetes teadusajakirjades avaldatud artiklit. Tol ajal olid Eestis juba kättesaadavad laserprinterid ja koopiamasinad. Nupumehed trükkisid puhtale lehele sobiliku kirjagarnituuriga oma nimed, lõikasid need välja ja kleepisid artikli väljatrükil tegelike autorite nimede peale. Siis tegid «oma» artiklist kserokoopia ja esitasid oma teaduskonna aruande juurde. Tubli töö eest said petturid isegi preemiat. Kui asi avalikuks tuli, kaotasid mehed töökoha. Tänu ETISele ei ole selline asi enam ammu võimalik.
Esiteks. Kuna Eestis vaagitakse teadusraha eraldamisel ja ülikoolides ametikohtadele valimisel iga teadlase töö tulemusi (sealhulgas artiklite kvaliteeti) väga põhjalikult, pole kesiste artiklitega ülesblufitud tulemuste toel vähimatki lootust valikukomisjone ära petta ja teadusraha või akadeemilist ametikohta saada.
Teiseks. Teaduse usaldusväärsuse hoidmine on teadlaskonna ühine vastutus ja hool. Selle üle peavad valvama iga teadlane, kõik ülikoolid ning teised teadusasutused ja ka teaduse rahastajad.