/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
1. veebruaril 2014 istusin lennukisse, mis viis mind Tomskist Moskvasse. Sellele järgnes Leningradi vaksal, Moskva-Tallinna rong ja 2. veebruaril astusingi Eesti pinnale. See oli minu neljas külaskäik Eestisse. Ja see on nüüdseks kestnud juba kaks aastat, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Ma võtsin toa odavas võõrastemajas Narva maanteel. Mõne päeva tammusin ringi nagu tiiger puuris, sest kindlat otsust Eestisse jääda mul veel ei olnud. Siiski pöördusin 6. veebruaril politsei- ja piirivalveameti poole palvega anda mulle poliitilist varjupaika.
7. veebruari hommikul istusin bussi, mis suundus Tallinnast Väike-Maarjasse. Jah, paljud varjupaiga otsijad üürivad korterit Tallinnas või Tartus, aga minul polnud võimalik üürikorteri eest maksta, sest Tallinnasse sõites oli mul taskus ainult 100 eurot. Seepärast oli tasuta elupaik Vao keskuses ainus võimalus üle elada elamisloa ootamiseks kuluvad kuus kuud.
Väike-Maarja bussijaamas tuli mulle vastu keskuse töötaja Anneli. Mõni kilomeeter autoga ja seal mu uus ulualune oligi: tagasihoidlik kahekorruseline hoone. Mind pandi elama teisele korrusele kahetoalise korteri omaette tuppa. Naabrid olid põgenikud Kosovost. Mul oli nendega ühine köök ja tualett. Meil ei tekkinud kordagi tüli, kelle kord on põrandat pesta või kes esimesena tualetti pääseb. Elasime sõbralikult kuni mu ärasõiduni.
Elu viis mind Vao keskuses veedetud poole aasta jooksul kokku väga mitmesuguste huvitavate inimestega. Neist tahangi täna rääkida. Meelde on jäänud «professionaalne põgenik», Ukrainast pärit Saša. Ta jutustas, kuidas on naisega varjupaiga otsingul läbi sõitnud peaaegu kogu Euroopa. Kõige rohkem meeldis talle Hollandis, kus varjupaigataotlejatele anti pangakaart, millel oli päris suur summa. Sellega võis muretult ära elada, osta kaupluses delikatesse ja head veini, käia iga päev restoranis. Minu küsimuse peale: «Aga van Goghi muuseumis ka käisite?» vastas Saša: «Ei. Ma ei sõitnud Hollandisse van Goghi vaatama, vaid elama.»
Vao keskuses veetis Saša terved päevad voodis, arvuti kaisus. Ta oli veendunud, et Eestis inimesed mitte ei ela, vaid ainult virelevad. Peagi Saša kadus, jättes mulle mälestuseks ikooni. Ta abikaasa oli juba varem Ukrainasse naasnud. Nähtavasti eelistas Saša Eestis «piinlemisele» perekonnaga ühineda.
Üsna palju leidus Vao keskuses inimesi, keda mina nimetasin «imelikuks». Üks neiu oli siia sõitnud Venemaalt Komist. Ta võitles komi keele säilitamise eest ja luges lakkamatult kõigile selles keeles luuletusi. Hiljem saadeti ta Soome, kust ta sõitis tagasi Venemaale. Nähtavasti oma võitlust jätkama.
Juba suve poole saabus Vaosse vanem meesterahvas Valgevenest. Stass viibis keskuses kaks nädalat ja jõudis selle ajaga kirjutada kakskümmend kaebust kõikvõimalikesse instantsidesse alates president Ilvesest kuni Euroopa inimõiguste kohtuni. Stassile ei meeldinud üldse miski: toit oli maitsetu, tuba liiga tagasihoidlik, toetusraha liiga väike, voodiriided halvad, loodus lihtsalt niru ja pealegi haises sõnniku järele. Stass üritas kõiki veenda, et teda tahab tappa Valgevene president Aljaksandr Lukašenka isiklikult. Keegi ei imestanud, kui Stass asus paari nädala pärast, kohver näpus, teele Vaost Poolasse, et peituda Lukašenka kättemaksu eest Euroopa sügavustesse.
Ja siis oli veel Annuška, samuti Valgevenest. Vaat tema juba oli midagi! Ta ajas kohe päris kõigil kopsu üle maksa. Annuška võis tundide kaupa kellelgi varjuna järel käia ja igat tema sammu kommenteerida. Kord tuli ta kööki, kui ma parajasti süüa tegin, ja hakkas aga rääkima, et ma ei puhasta sibulat õigesti, et olen potti liiga palju vett valanud, lõikan leiba valesti ja et pakis tohib olla ainult viis kartulit, muidu kuivavad need ära. Nii tund aega järjest. Siis andsid isegi minu raudsed närvid järele ning ma tegin Annuškale ettepaneku majast väljuda, otsida üles tee tihedasse metsapadrikusse ja sinna igaveseks jääda. Muidugi, mõnikord sai temaga nalja ka.
Mu väike naaber Amal oli kaheaastane ning kõneles albaania, natuke ka eesti keelt ja teadis isegi mõningaid ingliskeelseid sõnu. Aga vene keelt rääkima ma teda õpetada ei suutnud. Kuulis siis Annuška kord, kuidas Amal midagi räägib, ja pani kohe diagnoosi: «Poiss tuleb kiiresti logopeedi juurde saata. Tema jutust ei ole võimalik üldse aru saada.» Ma ütlesin, et Amal räägib albaania keeles, sellepärast aru ei saagi. Annuška oli täiesti vapustatud: «Ise nii väike ja juba räägib albaania keelt!» Selle peale lihtsalt ei saanud muud, kui südamest naerma puhkeda.
Hiljem tekkis Annuškal konflikt araabia noorukitega: ta hakkas nõudma, et nood lülitaksid ühisruumis teleri välja, sest see ei laskvat tal mõelda. Poisid ütlesid, et ta läheks siis mõtlema oma tuppa või õue. Tekkis tüli. Järgmisel päeval kirjutas Annuška politseile avalduse, et teda olla ähvardatud. Siis teatas veel, et öösel olla tema juurde sisse murdnud mustad mehed, kes tahtnud teda vägistada. Kuid keskuses on igal pool kaamerad ja kõike jälgitakse ööpäev ringi. Videolt ei suudetud leida ühtegi tõendit Annuška au kallale kippumise kohta.
Kui viimaks Annuškale keelduti elamisluba andmast ja ta maalt välja saadeti, tulid kõik keskuse asukad välja ja saatsid Annuška kõlava aplodeerimisega minema. Õhtul korraldati lausa pidu. Tegelikult oli mul temast isegi kahju: selline õnnetu inimene, kes oli ära eksinud oma haiglase mõistuse hämarilma.
Vao habras rahu kippus murenema, kui keskusse saabus Valgevenest üks narkomaanipaarike. Tuli välja, et Eesti heaoluühiskond pole sugugi valmis selliseks väliseks agressiooniks. Juba nädala pärast sõlmisid uued põgenikud sõprussidemeid kohalike elanikega.
Algasid joomingud ja peod, ei saa välistada, et valgevenelased leidsid kuskilt ka narkootikume. Seejärel muidugi tulid ka kaklused, rängad löömingud, kus anti nii käte kui ka jalgadega. Valgevene neiu äsas raske saapaga otse kohalikule eestlasele näkku, kes lebas tolmusel teel ega isegi kaitsnud ennast. Siis muidugi peksid kohalikud poisid seda tüdrukut ka näkku. Õhtul pidin mina tema nägu joodiga määrima, isegi kui ma üldse ei tahtnud seda teha. Aga kaastunne jäi siiski peale. Varsti saadeti need valgevene riiukuked Eestist välja.
Suvel jõudis Vao keskusse hulk migrante araabia maadest: Süüriast, Iraagist, Sudaanist, isegi Eritreast. Eestisse saabusid nad ebaseaduslikult piiri ületades Venemaalt. Nad muutsid spordisaali oma palveruumiks ja korraldasid seal iga päev namaase. Peaaegu kõik araablased olid sõbralikud. Õhtuti küpsetasid nad kakke ja tegid araabia toitu ning kutsusid teisigi sööma. Tõsi, nende juurde kööki oli pisut hirmus minna: elektripliit sarnanes rohkem süsimusta kõrgahjuga. Aga toit oli see-eest maitsev.
Oli muidugi ka agressiivseid põgenikke. Näiteks üks afganistanlane keeldus minuga ühes rühmas viibimast ja nõudis, et ma avalikult anuksin vabandust Nõukogude vägede viimise eest Afganistani 1979. aastal. Mina ei olnud valmis Nõukogude Liidu juhtide pattude eest andestust paluma. Seda enam, et ma olen alati seda sissetungi hukka mõistnud, nii 1979. aastal kui ka juba hilisemal ajal ajalooloengutes.
Üks araablane ei tahtnud aga üldse «valgetega» rääkida. Ta oli kindel, et valged on alam, ülepea pattudesse mattunud rass. Kui ma pärisin, miks ta siis sellesse patusesse Euroopasse tuli, vaatas noor araablane mind raevu täis pilguga ja vastas: «Et siin patule lõpp teha!»
Eksootilisematest Vao elanikest on meelde jäänud üks noormees ja neiu Kuubalt. Miks ja kuidas nad Eestisse jõudsid, jäigi mulle saladuseks. Tõsi, noormees nimega Michel oli väga rahulolematu, et internet töötab kehvalt. Varsti sõitiski ta Vaost minema. Aga tüdruk jäi. Ma usun, et elab seal seniajani.
Selliseid pikaajalisi asukaid oli Vaos mitu. Näiteks aafriklane Elavandiluurannikult, kes elas Eestis kolm aastat. Ta istus päevade kaupa arvuti taga ja aina lappas tutvumisportaale. Talle toodi isegi autoga prostituute kohale. Autos tema «armukohtingud» toimusidki, sest keskusse külalisi sisse ei lubata. Hiljem saadeti valgete tüdrukute armastaja maalt välja. Selgus, et politsei oli ta lihtsalt ära unustanud. Väidetavalt avastati ta juhuslikult andmebaasist ja oldi väga üllatunud, et ta on ikka veel Eestis.
Mais saabus minu uus naaber, noormees Moskvast, kes oli osalenud Bolotnaja väljaku sündmustes. Ema pidas paremaks ta repressioonide eest Eestisse toimetada. Jegor sai õppeviisa ja lahkus Vaost. Tema asemele pandi minu juurde Viktor Ukrainast. Ta osales Maidani sündmustes ja põgenes miilitsa kättemaksu kartes Eestisse. Viktor sai tööd ehitajana ja ka tööviisa. Ta armus kohutavalt Eestisse ja leidis endale siit isegi naise. Tõsi, samuti põgenikust ukrainlanna. Aga igal juhul on armastus iga inimese elus peamine. Ja juba selle pärast tasub Eestisse sõita.
Ma jutustasin kõiki neid lugusid selleks, et muuta ühekülgset suhtumist põgenikesse kui kurja jõudu, millega on ilmtingimata vaja võidelda. Jah, loomulikult on põgenik kutsumata külaline igal maal, võõras inimene sinu majas. Ja kõik võõras hirmutab. Pealegi käituvad mitmedki põgenikud agressiivselt. Aga esijoones tuleb mõista, et «põgenik» on kui otsaette põletatud märk, häbi ja inimese alaväärtuslikkuse märk.
Tihtipeale peitubki põgeniku agressiivsuse allikas ümbritseva keskkonna just niisuguses suhtumises. Keegi ei taha, et teda peetaks alaväärtuslikuks, teise sordi inimeseks. Seda enam, et see on ju tõsi. Meie, põgenikud, olemegi ju sandistatud saatusega inimesed. Inimene jätab maha sünnikodu, kalli kodumaa, oma lähedased – mis saaks olla veel kibedam, veel valusam?
Seepärast pole vaja kõiki migrante üle võõbata ühtmoodi musta värviga, vaid tuleb osata massis eristada konkreetseid nägusid, mis erinevad sama palju nagu näokandjate saatused.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.