Nils Niitra

FOTO: Sille Annuk

Kui Wikileaks oma järjekordse saladokumendipaki lagedale tõi, ilmusid meediasse ka mõned moraalitsevad ajakirjanikud, kes portaali ja selle juhtide tegevuse ebaeetilise ning anarhistlikuna hukka mõistsid.


Kogu säärane moraalitsemine on aga vägagi silmakirjalik, arvestades seda, millise innuga meedia Wikileaksi materjale avaldab ja tõlgendab. Õigupoolest teeb just meedia Wikileaksi virtuaalsest paberipahnast tõelise ajakirjanduse. Vaevalt et tavakodanik viitsiks sellesse kuhja sukelduda.

Ajakirjandusele endale kehtivad teatud normid ja eetilised printsiibid ning kõige elementaarsem neist on, et ajakirjanik ei tohi seadust rikkuda. Wikileaksi infoga varustanud isikud on aga seadusi rikkunud.

Kogu selle meediategelaste silmakirjatsemise muudabki eriti koletuks asjaolu, et ajakirjandus varastab praegu kellegi teise käega ja peseb nõnda enda arvates käed vastutusest puhtaks. Sisuliselt on aga Wikileaksi materjalide avaldamise nimel võidu jooksev maailma meedia varga kaasosaline.

Tegelikult ei jää meedial tekkinud olukorras ka mingit valikut – eetilistest printsiipidest tähtsam on olla konkurentidest edukam. See tähendab aga sundust olla maksku mis maksab informeeritud ja jagada informatsiooni. Wikileaksi-orjus kinnitab seda iseäranis ilmekalt.