Neeme Korv: klikitav lumelabidas

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Neljapäevast oli paarkümmend minutit tagasi saanud reede. «Takso ooteaeg on umbes kolm tundi!» – «Vabandust, kas ma kuulsin õigesti...?» – «Jah, nii juhid mulle siin ütlevad.» Seisin, mantlikrae tõstetud, teravad tuisuhelbed nägu raspeldamas, Tallinna vanalinnas ja mõtlesin, mida siis nüüd edasi teha. Kuidas koju saada.

Naasin sooja kõrtsituppa, kust olin äsja lahkunud. «Kas sul see uus taksoäpp on? Sikuta alla, see aitab!» pakkus üks lauasistuja.

Äpp, võib-olla kõik lugejad ei tea, on üks niisugune tarkvara, mille saad lihtsa vaevaga oma taskutelefoni laadida. Kõnealune äpp selgitab telefonis oleva GPSi abil välja, kus telefoniomanik asub, ning pakub ses linnas tegutsevaid taksoettevõtteid. Helistamine nõuab vaid nupuvajutust. Väga tore ja asjalik programm. Elu on nii lihtne... Või ei ole ta seda siiski?

Osa pakutud kontaktidest lihtsalt ei toiminud, teistelt sain samasuguse vastuse nagu «oma» taksofirmalt. Torm mõjutas ühtviisi neid kõiki.

Tehnoloogia, mida me veel poolteist aastakümmet tagasi võisime puhtaks ulmeks pidada, on nüüd meie käeulatuses. Kõik näib olevat hiirekliki kaugusel. Paraku ei jäta see tegelikkuseks saanud näivus avaldamata üsna tuntavat mõju meie maailma- ja ohutajule.

Me oleme hakanud uskuma tehnoloogiasse sama innukalt kui ulmekirjaniku Isaac Asimovi loodud robot Cutie, kes kuulutas end jumala prohvetiks ja uskus inimese kui igapidi nigelama tegelase väljasuremisse.

Maailma- ja ohutaju kadumine väljenduste kohta võiks tuua palju näiteid. Praegusel juhul sobiks ehk mainida oma läikivate maasturite proovilepanekut või lihtsalt uudishimutsemist seal, kus päästjad võitlevad, liialdamata, inimelude nimel. Nii et lõpuks vajatakse – kõige hullemal juhul – ise päästmist.

Seda, et ohte ei mõisteta, kinnitas paraku ka eilne põgus pilguheit sotsiaalmeediavõrgustikes peetud vestlustele. Tallinnas soojast toast ergonoomiliselt toolilt arvutiekraanilt vaadates näib Padaorus ja mujal lumelõksu jäänud inimeste häda kui lahe seiklus. Tegelikkus, tahame või ei, on siiski sootuks teine. Müts maha kõigi nende ees, kes maan­teel raskesse olukorda sattunuid aitasid.

Eelöeldu ei tähenda loomulikult seda, et peaksime kivikirveste aega tagasi pöörduma, aga kurb, kui teeme end naeruväärseks. Ja otse loomulikult on tegelikult igati abiks, et minu telefonis on ühe hoobiga olemas taksofirmade kontaktandmed.

Kuid nüüd on ülim aeg panna sellele kommentaarile punkt, haarata kätte lume­labidas ja kaevata auto hangest välja. Elu on ehk siiski lihtne.