Piret Viires: läinud kümnendil toimus eesti kirjanike hulgas digimodernistlik veebiplahvatus

Foto: Eero Barndõk

Kui küsida, mis kujundas läinud kümnendi eesti kirjanduse näo, siis ei saa kuidagi mööda blogosfäärist, Twitterist ja Facebookist, tõdeb TLÜ kirjandusteadlane Piret Viires.

Mitmed uurijad on 21. sajandi alguse kultuurisituatsiooni kirjeldades leidnud, et 20. sajandi viimase kolmandiku kõige mõjukam intellektuaalne vool – postmodernism – on «languse staadiumis» ja «moest väljas». On arvatud, et postmodernistlik teooria on end ammendanud ja 21. sajandi alguseks ei suuda kaasaegset maailma enam adekvaatselt kirjeldada, postmodernism on muutunud klišeeks ja vaja on midagi uut.

Seda toetab ka fakt, et postmodernse ajastu lõppu on nähtud seoses terrorirünnakuga World Trade Centeri kaksiktornidele 11. septembril 2001. 9/11 terrorirünnak seadis kahtluse alla postmodernse pluralismi ja relatiivsuse ning tõstis uuesti kilbile suured narratiivid nagu tõde, moraal, riik jm.

Postmodernismile järgnevat kultuurisituatsiooni on defineeritud mitmeti. Kasutatud on nii üldisemat katusmõistet «post-postmodernism» kui ka mitmeid spetsiifilisi termineid nagu «neomodernism», «altermodernsus» (Nicolas Bourriaud), «hüpermodernsus» (Gilles Lipovetsky), «performatism» (Raoul Eshelman), «automodernsus» (Robert Samuels), kui tuua vaid mõningaid näiteid.

Need termineid on palju ja igaüks keskendub kultuuri analüüsides erinevatele aspektidele. Samas ühendab kõiki neid definitsioone laias laastus see, et need püüavad vastanduda postmodernismile – nimelt postmodernistlikule küünilisusele, mängulisusele, irooniale – ja püüavad pakkuda välja midagi uut seniste klišeede asemele.

Ja see, mida nad välja pakuvad, on tõde, lihtsus, selgus ja ilu, uuesti kõik need väärtused, mis postmodernism oli tühistanud.

Sellele tõde ja lihtsust otsivale suunale sekundeerivad praeguse kultuurisituatsiooni kirjeldustes need lähenemised, mis rõhutavad viimasel kümnendil toimunud tehnoloogiliste arengute tähtsust. Selles tehnoloogia rolli tähtsustavas suunas tõuseb esile Alan Kirby, kes on lansseerinud mõiste «digimodernism».

Digimodernism tähistab uut suhet teksti ja arvuti vahel ning Kirby väidab, et on tekkinud uus digitaalse tekstuaalsuse vorm. Eriti on digimodernism seotud Web 2.0 levikuga 21. sajandi algul – blogosfääri, Wikipedia, Twitteri, Facebookiga ehk kõigega, kus toimub aktiivne interaktsioon autorite, lugejate ja üldse kasutajate vahel ja kus kasutaja loob suure hulga veebi sisust.

Seega on digimodernismiga seotud ka mõiste «osaluskultuur» (Henry Jenkins) ja üldse kultuuri demokratiseerumine. See on omakorda nihestanud ka kirjaniku mõistet, lisaks professionaalsele kirjandusele on internet täis n-ö igamehekirjandust. Järgnevas arutelus aga käsitlen eesti kirjanikku traditsioonilises tähenduses, need on autorid, kes on avaldanud ka trükiteoseid ja kes on n-ö institutsionaliseeritud – neid on tunnustanud kriitika, kirjandusajalugu ja ka kirjandusorganisatsioonid.

Eestis on suhteliselt vähe nn klassikalise küberkirjanduse näiteid. Küberkirjandust tuleks võtta katusmõistena, mis põhiliselt tähendab arvuti abil loodud ja arvutiga loetavat kirjandust. Küberkirjandusel on mitmeid alaliike, aga kõige žanripuhtamad on teosed, mis kasutavad ära erinevaid arvutispetsiifilisi võimalusi – hüpertekstuaalsed luuletused, kollektiivsed online-romaanid, keerulisema struktuuriga programmeeritud kübertekstid, teksti-videot-heli ühendavad multimeedia teosed.

Kuigi esimesed eesti küberkirjanduse teosed loodi juba 1996. aastal (näiteks Hasso Krulli hüpertekstuaalne luuletus «Trepp»), on mõnevõrra üllatav, et sellele ei järgnenud eksperimentaalse küberkirjanduse laia levikut. Tegemist on pigem üksikute eksperimentidega (nt Jaak Tombergi ja Lemmit Kap­linski «Prepare», Märt Väljataga «Sonetimasina» võrguversioon). Lisaks sellele olid osal eesti kirjanikel koduleheküljed, mis peamiselt tutvustasid nende bio- ja bibliograafiat ja ka mõningaid teoseid (nt Kauksi Ülle, Jaan Kaplinski, fs jt).

Muutus eesti kirjanike ja veebi suhetes tuli aga just seoses «digimodernistliku pöördega», Web 2.0 platvormide loomisega ja blogosfääri tekkimisega 20. sajandi lõpuaastatel. Kahjuks ei oska ma praegu kindlalt väita, millisel eesti kirjanikul oli kõige esimene blogi, kuid saaks öelda, et nullindate jooksul on haaranud eesti kirjanikke n-ö digimodernistlik veebiplahvatus.

Blogid on praegu päris mitmel kirjanikul, järgnevalt nimekiri, mis pole kindlasti täielik: Vahur Afanasjev, Contra, Aapo Ilves, Andrus Kasemaa, Kivisildnik, Jaan Kaplinski, Igor Kotjuh, Diana Leesalu, Jaan Pehk, Paavo Piik, Aare Pilv, Aarne Ruben, Olavi Ruitlane, Ivar Sild, Andra Teede, Elo Viiding, Heiki Vilep, Toomas Vint, Wimberg, Tõnu Õnnepalu.

Nimekirjast selgub, et ootuspäraselt on enamik blogiautoreid noorema põlvkonna kirjanikud, kuid blogijate hulgas on ka näiteks Toomas Vint ja Jaan Kaplinski.

Kui vaadelda lähemalt kirjanike blogisid, mida ja kuidas nad kirjutavad, siis võiks eraldada järgmisi teemasid.

1) Autorid avaldavad arvamusi mõne kirjandusküsimuse, mõne leheloo või mõne ühiskondliku nähtuse kohta. Nii oleksid need omamoodi lugemispäevikud või kommentaarid parajasti maailmas toimuva kohta.

2) Autorid reklaamivad oma uusi teoseid või jagavad infot oma esinemiste kohta. Sel juhul saaks blogi vaadata kui reklaamikanalit.

3) Autorid avaldavad blogis oma arvustusi ja muid kirjutisi, mis on perioodikas varem avaldatud. Sel juhul võiksime blogi võrrelda lihtsalt kordustrükina.

4) Autorid avaldavad blogis oma uusi teoseid, mis pole trükis ilmunud ja millest osa ei pruugigi ilmuda. Enamik n-ö päriskirjanikke eeldab aga siiski vaikimisi, et nende loomingu lõplik faas oleks raamat. Sel juhul saaksime blogis ilmunut vaadata mustandina.

5) Autorid kirjeldavad isiklikke tundeid, kirjeldavad igapäevaelu ja pihivad lugejatele. Sel juhul saaksime blogi võtta sügavalt isikliku päevaraamatuna.

Need viis jaotust on muidugi esialgsed ja siin taga pole tõsist ja põhjalikku analüüsi. Kui aga põgusalt püüda määrata dominanti, siis selleks tundub eesti kirjanike puhul olema blogi kui lugemispäevik või mõne kultuuri- või ühiskondliku nähtuse kommenteerimine, millele lisandub oma teoste ja tegevuse reklaam.

Üllatavaks võib pidada seda, et eriti ulatuslikult ei kasutata blogi oma uue loomingu avaldamiseks. Siin on tõenäoliselt põhjuseks see, et kirjanikuna on vaadeldavatel autoritel trükis avaldamine niikuinii võimalik ja seega ei pea blogi täitma alternatiivse avaldamiskoha rolli.

Muidugi on ka erandeid ja siinkohal võiks meenutada juhtumit Olavi Ruitlase blogiga, kus ta fiktsionaalse ja tegelikkuse piiridel mängides avaldas oma blogis romaani «Naine» algversiooni, äratuntavate prototüüpidega ja pärisnimedega.

Raamatu prototüübi hagiavalduse põhjal sundis kohus Ruitlasel oma blogi sulgema. Trükis ilmunud romaani «Naine» tegelased on pärisnimedeta. Praeguses blogis on Ruitlane avaldanud mõningaid luuletusi ja proosakatkeid.

Võiks pakkuda, et iseseisva blogis ilmunud veebiteosena saaks vaadata aga Tõnu Õnnepalu blogi «Esna aeg», mis ühendab loodusfotod ja pildiallkirjad.

Teine mõtlemapanev moment on aga see, et tegelikult eesti kirjanikud ei jaga blogilugejatega oma intiimseid mõtteid, pihtimuslikku autobiograafilisust on minimaalselt.

On avaldatud arvamust, et blogimise kõrgaeg hakkab mööda saama, blogisid on küll loodud ja luuakse veel, aga enamik jääb pooleli ja seisab internetiavarustes. Ka osa eesti kirjanikke on oma blogid pooleli jätnud ja pole postitusi lisanud (nt Kivisildnik, Õnnepalu, Elo Viiding). Kui on küsitud, kuhu siis blogijad on kadunud, on vastus – Facebooki.

See vastus on kohane ka eesti kirjanike puhul. Väga esialgse arvestuse kohaselt on eesti kirjanikke Facebookis 40–50 ringis ja nende hulk kasvab. Facebookis domineerivad ennekõike lühikesed teated oma tegevuse kohta, info üritustest, ajaviitemängud ja arutelud.

Viimasel ajal on toimunud Facebookis ka kirjandusdiskussioone. Mis Facebookis võrreldes blogidega peaaegu kõrvale jääb, on oma loomingu avaldamine, iseasi kui lingitakse kas mõnele mujal veebis ilmunud teosele või siis ka omaenda blogile.

Seda kõike eelnevat arvesse võttes näeksin ma nullindate ühe põhilise muutusena ja pöördena just eesti kirjanike tehnoloogilist hüpet, aktiivset Web 2.0 võimaluste kasutamist ja osalust võrgumaailmas, kas blogides, Facebookis või ka Twitteris.

Twitter on ju näiteks ergutanud Rein Rauda propageerima omaette kirjandusžanrit – tviteratuuri. Ootuspäraselt on veebis rohkem kodus nooremad kirjanikud ja nende seast on jõudnud nii mõnedki ka päriskirjandusse (nt Nirti, Diana Leesalu jt).

Ja siiamaani tähistab raamatu ilmumine teatud initsiatsiooni, astumist kõikelubavast veebimaailmast elitaarsema «päriskirjanduse» hulka. Seda seika iseloomustab tabavalt ka rühmituse Tuulelohe raamatusarja «Esimene lend» moto: «Raamat – see on sündmus, internet – see on argipäev.»

Tekst põhineb ettekandel, mis sai peetud «Nurklikud nullindad. Konverents eesti nüüdiskirjandusest» raames. 9.–10. detsembril Tallinnas toimunud konverentsi korraldasid Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi kirjandusteaduse osakond ja Eesti Kirjanike Liit. Toetas Eesti Kultuurkapital.

Kirjanduse palge määravad ka välised tegurid

Marek Tamm
kultuuriajaloolane

Ma ei võta nullindate kirjandust enesestmõistetava kategooriana, selline kirjanduse liigendamine kümnenditeks, mille üle pikalt arutleda, tundub olevat ennekõike omalaadi retooriline sund, mis sündis ilmselt millalgi siis, kui mõeldi välja kuldsed kuuekümnendad.

Sealt alates on vaja sildistada igat uut kümnendit ja üha enam tun­dub, et aina vähem antakse endale aru sellise tegevuse meelevaldsusest. Kui aga katsuda kuidagi uuel aastatuhandel eesti keeles kirjutatud ilukirjandust iseloomustada, siis suurema originaalsuseta võib osutada mina-kirjanduse esiletõusule, mälestusliku aine rohkusele, omaeluloolisuse tähtsusele jne.

Teisalt tundub mulle, et kirjanduse palge kujundamisel on väga suure mõjuga sootuks kirjandusvälised tegurid: kirjasõna ja raamatu tähtsuse kahanemine ühiskonnas, turureeglite laiendamine kultuurielule, tehnoloogilised uuendused, üleilmastuv ühiskond jne.
-----------------------
Eluloolise jutustuse ja proosa vaheline pinge

Jan Kaus
kirjanik

Praegu huvitab mind kõige rohkem üks nullindate teisel poolel võimendunud protsess või nähtus: omaeluloolise kirjutuse ja fiktsionaalse jutustuse, (eepilise) proosa omavaheline pinge.

Mis mõju on kirjanduse süveneval faktistumisel, st kirjanduse mõistmisel konkreetse inimese elu või eluetapi kirjelduse-paljastusena? Mis mõju aga ilukirjandusliku keele igapäevasemaks muutumisel? Kuidas mõjutab või muudab see ilu­kirjanduse kui üldiseid metafüüsilisi-sotsiaalseid ideid-fantaasiaid kandva väljamõeldise mõistmist?

Mis saab konkreetse prototüübita tegelaskujust (eriti juhul, kui tegu on minategelasega), mis juhtub metafoorse ja sümboolse keelekasutusega, kuhu läheb või jääb Suur Romaan? Kui kauaks on «väike kirjandus» kui kõik­võimalike mina-jutustuste (päevikute, reisikirjade, mälestuste jms) ­kogum kasvamas domineerivaks kirjutusvormiks?

Praegu on küllaltki põnev hetk – omaeluloolise elemendi paisumine võib kiireneda, aeglustuda või hakata sootuks kokku tõmbuma. Isiklikult eelistan vana head romaani, mis kaalub aegruumilise mastaapsusega ­inimhinge ja seda mõjutavat tegelikkust.
--------------------------
Kirjandus on meediastunud

Tiit Hennoste
kirjandusteadlane

Esiteks, nullindad on küll ilus kujund, aga tavaliselt ei peeta sellistest perioodidest rääkimisel silmas ainult neid aastaid. Nagu ka siis, kui keegi räägib 20. sajandi kirjandusest, ei pea ta silmas, et see algab aastal 1900.

Teiseks, me ei saa öelda ka seda, et nullindate lõpp oleks fikseeritud. Kui me tegelikke tunnused otsima hakkame, võib selguda, et see periood on hoopis pikem.

Aga kui püüda mõned nullindate ühisjooned välja tuua, siis üks neist on kindlasti see, et kirjandus on mingis mõttes meediastunud. Kui varem saime rääkida kirjanikust kui avalikust rahvuslikust intellektuaalist, kirjanikust kui romantilisest loojatüübist ja kirjandusest kui kõrgest asjast, mille sekka võis eksida mõni ebaõnnestunud romaan, mille kohta öeldi olmekirjandus, siis nüüd räägime hoopis teistsugusest kirjandusest.

Loomulikult on ka vana kirjandus alles, aga väga selgelt on juurde tulnud meedia loodud kirjanduse maailm, mida toodavad erinevad meediaväljaanded, näiteks naisteajakirjad, ja kus on oluline see, et luuakse mingi kirjaniku kuvand, müüakse seda, müüakse kirjandusteost kui toodet, mille puhul ei taheta küsida mitte seda, kas see on nüüd geeniuse ainulaadne vaimuvälgatus või on see mingite kindlate reeglite järgi loodud maailm.
---------------------
Autobiograafiate tulv

Cornelius ­Hasselblatt
kirjutas saksakeelse monograafia eesti kirjanduse ajaloost

Mulle tundub, et mälestuste ja elulookirjelduste, kõigi nende autobiograafiate tulv on olnud viimasel kümnendil suurem kui varasematel perioodidel. See on muidugi pärast Nõukogude aja lõppu ka loomulik, eriti kui arvestada, et inimestel on sellest ajast mälestusi, mida jagada.

Mitte kõik, mis selle žanri all on kirjutatud, ei ole päriskirjandus. ­Mitte üksnes autobiograafiliste sugemetega, vaid lausa elust maha ­kirjutatud maailm võib ka huvitav olla, aga võib ka juhtuda, et 10–20 aasta pärast ei ole see enam samavõrra haarav lugemine.

Muidugi, selline veidi eluloolisem kiht on kirjanduses alati olemas olnud, igas kirjanduses, aga ma kahtlustan, et praegu on see kiht ­suurem kui varem.