Öösel suleti liikluseks Kostivere-Raasiku tee. Pildil on lumelükkaja täna hommikul samal teelõigul.

FOTO: Raigo Pajula

Postimees.ee avaldab Harjumaa elaniku Helga Kerde, TTÜ/Kalev korvpallimeeskonna peatreeneri Üllar Kerde abikaasa kirjelduse 15 ja pool tundi kestnud lumevangistusest Tallinna lähistel. Üleelaetu pani naise küsima - kui see polnud kriisiolukord, siis mis see oli?


Tavaline neljapäev Tallinnas, lõpetan tööpäeva kella 16 paiku, viin Smartposti paar internetitellimust, ootan Kunstiakadeemia kõrval bussi 152b. Väljun enne Kostivere tee otsa. Üllar on mul bussipeatuses vastas nagu kokku leppisime. Näeme paremat kätt põllu peal Kostivere teel auto tulesid ja arvame, et mõni väike avarii, aga tegelikult oli juba MONIKA.

Pöörame pahaaimamatult Peterburi teelt vasakule Rebala peale, sõidame paarsada meetrit enam-vähem läbisõidetavate tuisuvaaludega teed ja siis äkki on meie ees autode punased tagatuled. Jääme seisma. Paar maasturit tõmbavad vasakult autodest mööda - nemad lähevad. Aga siis on ka kõik. Kell on 17.25.

Hakkame helistama. Maanteeamet, päästeamet, külarahvas…..antakse lootust, et kusagilt on tulemas teehöövel. Päästeameti infotelefonitöötaja soovitab autod maha jätta ja jalgsi lahkuda. Üritame. Õhk on lund täis.

Pärast kümmet sammu põlvini lumes tabab mind lämbumistunne. Paanika. Naabrimees, noor sõjaväelane, läheb. Hommikul tunnistab ta telefonis, et nii ränka katsumust pole tal olnud. Meie pöörame aga tagasi, jõuan poolenisti roomates esimese autoni (meie oma on vist viies) ja lahke abielupaar lubab mul oma autosse vajuda. Taastan hingamist oma veerand tundi ja otsustan oma autosse tagasi minna. Libistan ennast auto uksest tuisumöllu, kuid ei suuda sammugi astuda. Õnneks on telefon laetud ja saan Üllarile öelda, et jään esimesse autosse, esialgu.

Kell on umbes 19 õhtul ja keegi meist ei tule isegi mõttele, et abi meile ei tulegi enne kella 9 hommikul.
Kummaliselt mõjuvad abitelefonidelt saadud soovitused - istutage enda maantee äärde kuused; koputage lähima maja uksele, ehk lastakse teid sooja; olge kannatlikud või lahkuge autost.

Arvan, et tegemist on kriisiolukorraga, mille puhul saaks päästmisse kaasata Kaitseliidu, sõjaväe, aga ei.
Meid jäetakse 15 ja pooleks tunniks autodesse ootama küsimata, kas meil on kütust, et mitte ära külmuda, rääkimata elementaarsest joogist-söögist.

Tekib tahtmatult mõte - miks ma olen kuulekas kodanik, maksumaksja oma riigile, kui mind pole hädaolukorras riigi jaoks olemas? Kui lumevangi jääks peaminister või – jumal hoia – president, kas siis oleks päästetelefonide soovitused samad?

Lõpp hea, aga kõik ei ole hea. Hommikul kella 7 aegu märkame läbi väikese augu jäätunud autoaknas päästeautode siniseid vilkureid Peterburi teel. Meis tärkab elulootus.

Tublid noored eesti mehed, trotsides tuisku, tulevad taskulampidega, vaatavad kõik ca 9 autot üle. Saame teada, et meid tuleb evakueerima roomiktransportöör.

Ootame veel umbes 2 ja pool tundi, aga turvaliselt mõjub teadmine, et päästjad ei lahku meie lähedusest enne, kui oleme elusalt transportööri roninud.

Lõpuks oleme kell 9.45 oma õues. Viimasest, üle kahemeetrisest hangest transportöör üle ronida ei tihka. Väljume ja teeme jalgsi väikese haagi põlvini lumes üle tühja naaberkrundi. Eelnevalt olid päästjad kindlaks teinud, et me suudame koju jõuda.

Värav oli õnneks lukust lahti jäänud, majauksega oli veidi pusimist- aga me oleme KODUS. Nutan. Ma ei uskunud enam millessegi.

Tahan tänada tublisid päästjaid, ilma kelleta poleks me kannatused nii õnnelikult lõppenud. Selles valguses tundub absurdne, et meie riik ei hinda päästetöötajaid vääriliselt. Kas selleks peab tõesti president autosse lumevangi jääma?