FOTO: Corbis / Scanpix

Linnainimesed kasutavad ammu püsiühendust, taludes tossab tiguneti tattnina ja sellega saab üle päeva veebiraadiot kuulata, kirjutab kolumnist Roy Strider.

Kolm aastat tagasi Indias olin ühel ilusal talvepäeval küllalt imestunud, kui minu kohalik sõber taskust mingi pisikese plastikpulga koukis, selle oma sülearvuti külge pistis ja lühidalt selgitas: see on internet.

Olin ka ise erinevaid võimalusi kasutades maailmavõrku ühendunud. Mäletan siiani dial-up-modemite kriginat ja plärisemist ja aega, kui poolte internetti kasutavate inimeste meiliaadressid lõppesid sõnaühendiga «hotmail.com».

Siis hakkasid tekkima nn püsiühendused, edasi tulid sülearvutid, mobiilsus. Kümme aastat tagasi ühendusin internetti vajaduse korral juba GSM-telefoni, infrapunaühendust ja mobiilis loodavat dial-up’i kasutades.

Siis saabus GPRS-tehnoloogia, ostsin sülearvutisse PCMCIA GPRS-kaardi, sellise traadist antennikesega plaadi, kuhu GSM-kaart sisse käis. See traatantenniga kaar­t on mul siiani sahtlis alles, nahkvutlaris, peaaegu uus. Neid PCMCIA-pesasid aga uutel arvutitel enam ei olegi.

Tekkisid WiFi, WiMax, EDGE, EV-DO ... Iga uus tehnoloogia nõudis omaette ja kallist seadet. Ka satelliittelefoniga on internetis asju aetud. Hädapärast sai kirja saata küll.

India internet paistis päris kenasti toimivat. Kõõritasin, kuidas Hindustani kodanik näpud rasvasest ciabatti’st puhtaks lakkus ja Youtube’ist muusikavideot vaatama hakkas. Rääkisin sel ajal ikka uhkelt Eestist, et meil, jah, näete, on selline juhtiv IT-maa, hehee, tiiger! Et terve Eesti, isegi sood, meri ja metsad, on kaetud internetiga.

Et telefoniga ostetakse bussipileteid, makstakse parkimise eest, käiakse pangas ning asutatakse firmasid. Ja interneti teel saab koju süüa tellida, elektrinäitu teatada, parlamenti valida. «Skype, muide, on ka Eestis tehtud!»

Eksitavad reklaamid

Pärast juhtus ka nii, et akendeta buss rappus läbi külma ja tolmuse kõrbeöö kardinate lehvides New Delhi poole. Bussis aga olid palakatesse keeratud hindud, närisid kergelt narkootilise toimega paani ja olid ninapidi liimitud oma veel narkootilisema toimega pisikeste filme näitavate telefonide külge. Eesti saavutused ei pannud enam kedagi imestama.

Taas Eestisse kolinuna püüdsin sedasama Indias nähtud videot kodus vaadata. Ei saanudki kohe, ühendus oli liiga aeglane. «Meie vist ei olegi enam juhtiv IT-maa,» mõtlesin. Paar korda kirjutati ajalehtedes sama.

Umbes sama palju kirjutati lehtedes ka regionaalpoliitikast. Kaugtööst ja inimestele võrdsete võimaluste loomisest ei kirjutatud üldse, aga see-eest oli reklaami endiselt palju ja isegi rohkem. Pensionärid ostsid moodsaid lapikuid telereid ja kurvastasid, kui naabrimeeski ei mõistnud  groteskset laiaksveninud pilti enam normaalseks muuta. Siis tehti head äri digi-TV juurutamisega ja nüüd on suur osa reklaame pühendatud mobiilinternetile.

Reklaam muidugi on võimaluste piires võimalikult eksitav. Kiire internet üle kogu maa ja mida seal kõike ära ei räägita. Tegelikult on Tele2, Elisa ja EMT paljudes kohtades ühtviisi aeglased, palju aeglasemad, kui tehnika lubaks. Aga netipulki on müüdud juba nii palju, et mastides tekib ülekoormus. Sidemast võib olla silmaga näha, sellesama Postimehe veebileht aga ei avanegi – allalaadimise kiirus on 10 Kb sekundis.

Kõu võtab lisaantenniga selge ilmaga Postimehe ilusti lahti. Madalrõhkkonna või vihmasajuga on aga lihtsam jalgrattaga külapoodi vändata ning seal ajaleht läbi lugeda, ja uued netipulkade müügireklaamid ka. Tele2 pulga viisin tagasi siis, kui töötegemiseks vajalik minimaalne kiirus alles öösel kell üks kättesaadavaks osutus.

Siis läksid teised inimesed meie vallas magama, välja arvatud ehk need, kes sama operaatori internetti tõesti töötegemiseks vajasid. Elisa aga osutus vaatamata oma konkurenti heatahtlikult tögavale ja abivalmile suhtumisele veelgi aeglasemaks, lausa naerma ajas. Ametlik selgitus teosammul tiksuvale netile ongi ülekoormus. Teenust on müüdud rohkem, kui ressurssi jätkuks. Üks operaator lubas lisamasti heal juhul juba järgmise aasta lõpus.

Internet on meie päevil kindlasti võrreldav omaaegse «kogu maa elektrifitseerimisega». Linnainimesed selles mõttes juba ammu keevitavad oma püsiühenduste ja 3Gde­ga, taludes tossab tiguneti tattnina ja saab üle päeva veebiraadiot kuulata. Mõtlen traatantenniga vanale side­kaardile sahtlis, siis rasvaste näppudega sõbrale Indias. Veider, et kümne aastaga on tehtud tehnika arenedes päris palju raha, kuid sidekiirus pole vaatamata hoogsale etteütlusele tegelikult kasvanud.

Hoogne paigaljooks

Praegu on Eesti internetimüük üks paras Potjomkini küla ja IT-maana pole meil ka laiemalt suurt põhjust hoobelda. Peamine häda tundub seisvat selles, et õige hetk interneti paremaks ärakasutamiseks on maha magatud.

Ainult vabaturule panustamine on olnud viga. Kõige rahaks, õigemini kiireks kasumiks arvutamine on olnud möödapanek. Ja loomulikult pole erasektori sideettevõtetel olnud suuremat huvi katta kiire netiühendusega perifeeriaid ehk maapiirkondi. Kas neilt seda üldse nõutud on? Keegi on jätnud kaks üheks liitmata, riiklik sidepoliitika paistab niiviisi sama halb ja ebaefektiivne nagu riiklik regionaalpoliitika.

Oleme oma pindala asustustihedusega Euroopa viimaste  hulgas, kuid ühe suure linna suurune Eesti ei peaks sallima perifeeriaid ja tõmbekeskusi, vehkides samal ajal siltidega «internet kui inimõigus» ja «IT-tiiger».

Kõik need värvilised vidinad mobiiltelefonides, üha uued arvutimudelid, iBookid, iBoxid ja iPadid on vaid inimestelt raha äravõtmise klaashelmed, kuni sideteenuseid arendab pelgalt operaatorite kasumipõhine lähenemine. Aga sidekaabli vedamine ning mastide ehitamine on üle-eestilise metroo rajamisest kindlasti odavam.

Ka säästlikkus ja kokkuhoid ei tohiks tänapäeval ometi kedagi külmaks jätta. Kaugtöö on paljudele võimalus, see on isegi selline võimalus, millele võiks rajada ettevõtlust, aga...
Kaugtöö peamine pluss on ajasääst – töötegemiseks ei pea tossutama linna või kontorisse.

Kuid ikka võib kodutööle lülitunud entusiast leida end ootamatu takistuse ees: sõiduaeg asendub ooteajaga, veelgi enam – töötegemiseks kuluv aeg võib hoopis kasvada. Ühendusprobleemide tõttu võib töö üldse õigeks ajaks tegematagi jääda.

Ka juba tekkinud Eesti Kaugtöö Ühing reklaamib kaugtöö plusspoolena ressursside säästlikumat kasutamist. Muidugi mõista on üks inimese jaoks piiratuimaid ressursse tema aeg. Seega on asukohast sõltuv mitmesajakordsete alla- ja üleslaadimiskiiruste vahe lausa masendav.

Naeruväärsena paistab ka käestlastud võimalus kattagi end IT-oivikuna esitlev Eesti aegsasti tasuta või sümboolse hinnaga nobeda internetiga. Loendamatud eelised, mis säärase võrgu loomisega oleks kaasnenud, pole homme enam tagasi võetud paremaks stardipositsiooniks, vaid juba mahajäämuse likvideerimine.

Seetõttu tundub päris mõruna ka eelmisel aastal tegutsema hakanud EstWini projekti üllas pürgimus, mis üritab erasektori hangetega katta kogu Eesti 2015. aastaks ülikiire ühendusega (maksumus lõpptarbijale teadmata).

Sealjuures ei ole EstWin piiratud kiirusega 100 Mb/s, nagu taas ekslikult kõneldakse, see veab optikat, kus n-ö magistraali kiirused võivad olla 1000 Mb/s, 2,4 Gb/s või enamgi. Kuid sinnani on veel neli aastat – terve riigikogu koosseisu aeg – ja ühe arvutiga inimese jaoks lausa valgusaastatepikkune igavik. Tigu jätkab roomamist.