Päästjate muret tuleb mõista, mitte hukka mõista
Juhtkiri: prioriteetide küsimus
10. detsember 2010, 11:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Demokraatlikus õigusriigis, milliste sekka kuuluvaks me end ju loeme, peetakse iseenesestmõistetavaks, et igal inimesel on õigus välja öelda oma seisukoht. Eestis ütleb põhiseadus, et kõigil on õigus rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada.
See pole ainuüksi kirjutatud, vaid ka kirjutamata seadus. Teisisõnu, selline õigus pole tähtis üksnes juriidilises, vaid ka puhtinimlikus mõttes – aeg-ajalt lihtsalt tuleb teatud asjad hingelt ära rääkida. Sajad päästjad kasutasid eile pealinnas meelt avaldades seda õigust ja nüüd peab meil olema mahti neid ära kuulata, mõista ning aidata kaasa lahenduste leidmisele.
Valitsus tegi kahtlemata oma kärbete ja kokkuhoiuga masuajal head tööd, kuid aeg-ajalt on oluline tuletada meelde niinimetatud krokodillide komisjoni ajal käibefraasiks saanud lauset: teatud kohtades ei saa riiki lõputult kärpida. Mis kasu on meil oma edust, majanduskasvust ja rahvusvaheliste organisatsioonide tunnustusest, kui meil samal ajal, kultusfilmist tsitaati laenates, hobused põlevad?
Mullu sügisel koondusid sajad päästetöötajad ametiühingusse. Sedagi on raske neile ette heita, sest kuuldavaks tuleb end ju teha. Eilse meeleavalduse ajal esineti sooviga saada streigiõigus, mida päästeameti peadirektor Kalev Timberg nimetas mõneti paradoksaalsel moel kolleegidele vastandudes julgeolekuriskiks.
Võimalik, kuid vaidlus selle üle, kas avaliku korra kaitsjad peaksid saama streikida või mitte, pole praeguse vastasseisu iva ning keskendumine sellele oleks väär. Küsimus on õiglases tasus ühiskonnale ja riigile hädavajaliku töö eest.
Üks ajaleht küsis neil päevil ühe väikese valla juhilt, kuidas nad lume koristamisega hakkama saavad. Saame, vastas vallajuht, sest mis vald me ilma liikumisvõimaluseta oleme, tuleb lihtsalt prioriteedid paika panna. Täpselt samamoodi peaks riik lähenema ka päästjate murele.
Koalitsioon nõudis äsjases eelarvearutelus opositsioonilt konkreetseid ridu, millelt raha ümber tõsta või siis uusi allikaid. Väga õige! Praegusel juhul kehtib sama loogika. Ja kui me leiame, et päästjad võiksid oma ületunnid õiglaselt tasutud saada – on ju meie eesmärk vähendada tulekahjusurmasid ja uppumisi, terve rahvas on meie suurim vara –, siis tuleks mõelda, kas teatud rahapaigutused on ikka meile niisama vajalikud.
Võtame või õigustatult palju kära tekitanud poliitilised tehingud, millega on kümneid miljoneid jagunud kliima- ja energiaagentuurile. Need miljonid, mis kulusid poliitiliseks peenrahaks, aitaksid kindlasti leevendada, kui mitte lahendada eelkirjeldatud probleemi. Küsimus, nagu öeldud, on prioriteetides.