Arved Breidaks: kadunud põlvkond, veel leitav

Sotsiaalsete töökohtade jagamine Tallinna lauluväljakul. Foto: Toomas Huik

Ajakirjanik Arved Breidaks hoiatab, et kui me noorte töötutega tegelemiseks jõudu ei ühenda, kasvatame lähiaastatel endale suure hulga uusi nii-öelda kutselisi töötuid.
 

Neli kergelt tuikuvat, varastes kahekümnendates noormeest suunduvad kesklinna poole. Seltskond on lõbus – visatakse nalja, kommenteeritakse vastutulijaid, keda sel kolmapäevasel lõunatunnil pole just palju liikvel.

Kas see, ilmselt hommikuse peaparandamise järel värsket õhku hingama tulnud seltskond esindabki kadunud põlvkonda, kellest viimastel kuudel üha enam on rääkima hakatud?

Noored, kes kõrge tööpuuduse ajal ei suuda tööd leida ning jäävad seetõttu abiraha ja vanemate toetuse najal vegeteerima, käivad alla, kaotavad elamispinna, emigreeruvad või korjab nad üles allilm.

Põhjusi, miks noori praegu tööle ei taheta võtta, on juba küllaldaselt välja toodud: tööandjad eelistavad palgata pigem keskealisi kui kollanokki. Isegi juhul kui algajad on mitu talve rohkem koolis käinud ja neil on avaram maailmapilt kui nende keskealistel konkurentidel, on tööturul ­eelisseisus viimased. Erinevalt uustulnukatest on «vanadel» ette näidata oskus kella kaheksast viieni millegi loovaga tegeleda; neile võib kindel olla, samas kui noortest räägitakse igasugu hulle jutte.

Paljud tööandjad iseloomustavad noori tööturule sisenejaid kui pirtsakaid, liialt valivaid, tõrksaid, ebalojaal­seid, oskusteta ja nii füüsiliselt kui ka vaimselt vähevastupidavaid inimesi. See mitte kõige parem reklaam on ebaõiglane üldistus, kuid paraku üha kinnistuv.

Kas ja kes peaks noorte töötusega tegelema? Tööandjad ei soovi muude murede kõrval endale sotsiaalset rolli hakata töötajaid koolitama, vaid eelistavad inimesi, kes suudavad juba homme tööle hakata. Kui keegi noortega siiski jändab, siis mitte altruismist, vaid parema alternatiivi puudumise pärast.

Kindlasti reguleerib üht-teist ära ka turu nähtamatu käsi, sest kui töötus hakkab järk-järgult vähenema, suureneb usutavasti ka noorte hõivatus. Kas ühiskonnal on aga aega nii kaua oodata? Kas tööturu iseeneslikku korrastumist oodates ei kanna me liiga suuri kaotusi raisatud inimsaatuste näol?

Tegelikult suudavad noored inimesed tööd teha küll ning seda tõestasid nad mõne aasta eest buumi ajal üsna veenvalt. Küsimus on stiimulis.

Noorte praeguse kõrge töötuse juured on eelmises majandusbuumis, mis imes tööturule ka need, kes selleks veel sugugi valmis polnud ning andis neile töökohad, mida tegelikult poleks normaalsetes oludes pidanud tekkima.

Ehitusfirmad tõmbasid poisiohtu noormehed tööle ja viskasid kinnisvaramulli lõhkimineku järel sama järsult tänavale tagasi. Noored sisenesid, tihtipeale kooli pooleli jättes, tööturule õhustikus, kus palka tõsteti aastas paari­kümneprotsendiste sammudega ja tööandjad käisid ehitusplatsil poisse veenmas, et nad enne objekti valmimist Soome ei läheks.

Kahjuks tekkis paljudel noortel tööelust täiesti äraspidine ettekujutus ja selle «õigeks pööramine» võtab mõnevõrra aega. Majanduse sööst sügavikku pani buumi ajal tööturule tulnud kollanokad aga olukorda, kus töö kadus seletamatul kombel ära ning neilt, kellel see alles jäi, nõuti väiksema tasu eest rohkem tööd.

Paljude maailmapilt paisati segamini ning selle tulemusena on maad võtnud pettumus ja soov pigem lennata üheotsapiletiga Austraaliasse viinamarju korjama kui minna tööle mõnda kodumaa farmi või katsuda omal käel millegagi alustada. Täpselt nii, nagu tööandjad väljendavad oma pettumist noortes, tunnevad noored, et tööandjad on neid on petnud.

Kõige parem kokk on loomulikult nälg, kuid Eesti ühiskond on sotsiaalselt sedavõrd turvatud, et noored, kes alampalga eest ei taha töötada, saavad riigi ja perekonna ühisel toetusel praegugi suhteliselt hästi hakkama.

Kas suure hulga noorte kodus lorutamine või välismaale minek on ühiskonnas sallitav või tuleks midagi ette võtta? Kõik poliitikud on valmis siiralt kinnitama, et inimesed on Eesti suurim väärtus. Jääb ainult arusaamatuks, miks selle väärtusega väärikalt ümber ei käida.

Töötukassa on töötutega tegelemisel ilmselgelt jännis. Tema arsenalis on küll hulk tööturu elustamise meetmeid, kuid sellest kõigest on jäänud väheks, et Eesti tööturg elastseks muuta, nagu valitsus töölepingu seaduse tegemisega soovis. Tegelikult näeme, et Eesti tööturg on suhteliselt puine, sest ühtaegu on meil nii hirmutavalt suur töötus, kuid samas valjeneb tööandjate jutt töökäte puudusest.

Sealhulgas ei pakuta tööd ainult programmeerijatele, vaid nõudlust on ka sinikraeliste järele, kellelt oodatakse eeskätt arenemisvõimet, võimet tööd teha ja kaheksast viieni kaine püsida. Need ei ole väga rängad nõuded, kuigi eks ka palk ole selline, millest maasturi ostmiseks ei jätku.

Tööturu elavdamise üks oluline takistus on töötukassa suutmatus praegustes oludes piisaval määral tööandjaid ja töövõtjaid vahendada. Paljud tööta inimesed langevad pärast töötuskindlustusmaksete lõppemist töötu staatusest välja, mis ei tähenda, et nad tingimata töö leidsid. Töötukassa silmis on nende probleem aga lahendatud.

Paraku on töötukassa selles osas rohkem kassa, kust makstakse raha välja, kuid vähem tööturuamet, kes tööturuga tegeleks. Kindlasti on sellel mõistetavad põhjused, millest peamine on ressursipuudus.

Passiivse asutusena ootab töötukassa inimesi enda juurde, kuigi samas on hästi teada, et paljud tööta inimesed vajavad «äratamist» ning käekõrval tööturule tagasivedamist. Kui praegu sellega piisavalt ei tegeleta, siis aasta-paari pärast on Eestis hirmuäratav hulk pikaajalisi töötuid, suur osa neist noored, kes ei suuda enam ree peale hüpata, kuigi majanduskasv on selleks ajaks ilmselt piisavalt uusi töökohti tekitanud.

Jõuamegi tagasi kadunud põlvkonna juurde. Tööolude paranemise ajaks on paljud inimesed olnud tööta viis aastat ning avastavad, et 30. sünnipäevani jõudes on neist saanud täies elujõus kutselised töötud, kes on õppinud/harjunud mõtlema ja elama mitte palga-, vaid toetustepõhiselt.

Olukorra leevendamiseks ja hullema ärahoidmiseks tuleb noorte tööturule viimisega rohkem tegeleda. Kuulata ning välja selgitada konkreetsed probleemid ja katsuda neid valla või linna piires lahendada. Pakkuda lahendusi ka neile, kes riigi silmis töötud enam pole, kuid tööd siiski ei leia. Kui seda ei suuda töötukassa, peaksid seda suutma omavalitsused, kellel on potentsiaalselt kõige parem ülevaade nii oma töötutest kui ka tööandjatest.

Leian, et kõigepealt tuleb noortele tagasi anda usk oma kodumaasse, et nad probleemide tekkimisel ei broneeriks kohe piletit odavlennule, vaid katsuks leida lahendusi Eestis. Seda pole võimalik saavutada kohe, kuid hakatuseks võiksime lõpetada noorte avaliku kirumise, kuidas nad mitte millegagi hakkama ei saa. Trotsi tekitamine põlvkondade vahel pole ei noorte ega vanade huvides.