Avalikkuse ette imbunud dokumendid vähemasti kinnitavad NATO vihmavarju kaitset Eesti, Läti ja Leedu kohal.

FOTO: Urmas Nemvalts

Wikileaks on oma napi tegutsemisaja jooksul kinnitanud teadmist, et kogu teave on ühtviisi püsimatu – kõik lekib või vähemalt on võimeline lekkima. Just nagu ka kuulujutu puhul peab arvestama, et varem või hiljem jõuab see asjaosalise enda kõrvu.


Kuid paradoksaalsel kombel näib levivat ka arusaam, et ehkki kõik ühtmoodi lekkima kipub, vajab ainult osa sellest informatsioonist üldsuse arvates kriitilist meelt, teine osa on aga justkui garanteeritult tõene. Ja tõeseks arvatakse just see osa, mis sinna enam kaitstud informatsiooni hulka kuulub. Just nagu tähendaks see, et varjata on mõtet ainult absoluutset tõde.

Ometi on Wikileaksi praeguseks avalikuks tehtud umbes tuhande raporti materjalide hulgas erineva päritoluga ja erineval eesmärgil koostatud dokumente, millest mõne puhul ei tekiks meil tavaolukorras isegi küsimust, kas tegu on fakti või pelgalt arvamusega.

Ei erine seal avaldatu ju palju muust ametkondlikult liikuvast informatsioonist, või kui, siis selle poolest, et neis raportites lubasid ametnikud enesele enam hinnangulikkust. See aga ei tähenda enam fakte, vaid enam arvamust.

Kuid ehkki tegu ei pruugi olla tõega, peegeldavad need materjalid nüüd lugejatele vastu seda pilti, mis neist endist raporti koostajatele jäänud on. Eestit puudutavate materjalide kohta võib aga öelda, et vähemalt mõni neist võib meile ka kasulikuks osutuda.

Näiteks kui Eestit puudutav raport leiab, et me suhtume Vene-ohtu peaaegu paranoiliselt, on see küll vaid raporti koostanud ametniku arvamus, kuid samal ajal ka fakt selle kohta, et kõrvaltvaatajale võib jääda meist just selline mulje. Kui see mulje on meie arvates ekslik, on võimalik analüüsida, kas riigi sihte ja huvisid on kommunikeeritud õigesti ning mida peaks tegema teisiti.

Teine oluline punkt, mis Wikileaksi usaldusväärsust veidi kahandab, on sealt jõudva infovoo koordineeritus. Jälgides uue info lisandumise korrapärasust, ei ole kahtlust, et tegu pole pelgalt infovabaduse eest seismise, vaid korraliku PR-tegevusega, mille juurest ei puudu teatav ideoloogilisus. Informatsiooni antakse ette valitud suutäite kaupa, just nii palju, et meedia seedida jõuaks ja et pidev tähelepanu oleks tagatud.

Sel, et informatsiooni jõudmist avalikkuse ette ei kontrolli mõni ametkond, vaid Wikileaks, pole enam põhimõttelist vahet – info vaba liikumisega ei ole kummalgi juhul tegu. Pigem, nagu tõdes Edward Lucas intervjuus Postimehele, oleme tunnistajaks seebiooperile, millest iga päev näeme järjekordset osa.