Eurokalkulaator tuli, nägi ja... Te ometi ei arva, et võitis? Ka meedia pole võitu kuulutanud. Näiteks hämmastas Arterit kompuutri vilets kvaliteet: nupud pudenevad küljest, jahedama ilmaga keeldub vidin üldse töötamast – ja rändabki aparaat prügikasti. TV 3 andis teada, et mõnesse kanti jõuavad arvutusriistad alles jaanuaris.
Vastupidine üllatus Postimehest: Juurika sõber psühhiaater sai juba viienda kalkulaatori, nii et ametivend pidi teda lohutama: nad on otsustanud sind hulluks ajada. Kas hulluks aetud ongi need, kes riigilt, s.t muidu saadud elektroonikat prügikasti pilluvad? Või on teisigi pildujaid, näiteks sellised, kes pole ainuotstarbelist riistapuud proovidagi võtnud, sest senine, päris oma kalkulaator teeb kindlama töö, ja mõnel mehel istub see kindel tegija tema enda peas – kas mitte siit ei tule nimetus peastarvutaja, avaramalt öeldes taibu ehk taibukas inimene (ÕSis sees).
Mu mõte läheb tagasi aastavahetusse 1999/2000. Kas millennium algab 0-st või 1-st? Oli see vast arvamuste heitlus. Kõik Eesti ajalehed väitlesid kaasa ja oli näha, et tuge saadi põhikooliaegsest rehkendusõpetusest. Siin olen koha reserveerinud Toomas Kiho lausele kooliaasta alguse Postimehest: «Need inimesed, kes koolis keskhariduse poole pürgivad, peaksid ometi oskama teha elementaarseid matemaatilisi järeldusi.» Oma kõva sõnaga teeb matemaatikadoktor selgeks, kuivõrd põhjendatud on kohustuslik riigieksam matemaatikas. Kuidas saakski teisiti! Sest emakeel ja matemaatika on mõtlemisvõime alused – kõva sõna emeriitprofessor Mati Hindilt (EPL).
Presidendi sõnavaravõistlusega tõusis emakeel selle aasta peategelaseks eesti vaimuelus. Mu heameelt tumestab kodanikutundeline mõtlus, et Eestis on palju ka reaalala taibusid, nii et kuidas said kobakad arvutid üldse võimalikuks, ja «riik sõlmib eurokalkulaatorite utiliseerimiseks lepingu» (pealkiri ÕL 2. dets). Peen värk – eraldi leping.
Viimased kuud olen reaalala poole kaldu. Pool tundi mu argiõhtutest kulub «60 sekundi» (TV 3) peale. Põnev on olnud vaadata, kuidas keel saab kokku matemaatikaga, iseäranis arvmõistatustes. Näiteks küsimus: «Kui vana on 3. märtsil 1948 sündinud inimene 14. veebruaril 2016?» Võistkonna kolm liiget, kolm kalkuleerijat nuputasidki õige vastuse välja – 67.
Nüüd küsimus teile, mu tarkpäised ajakirjanikud – kui vana on 1,4-aastane laps? Nii te kirjutate nädalast nädalasse: 2,8-aastane võidusõitja, praegusaja naiste keskmine eluiga 80,1 aastat. Õige on üksnes selline kirjapanek: aasta ja kolme kuu vanune (aasta ja kolmekuune) poiss. Aastas ei ole mitte 10, vaid 12 kuud.
Kõige tähtsamast kõige lõpus. Kalkuleerima tähendab, jah, arvestama, arvutlema, kaalutlema – ainult et vahel on õige teha seda pigem südames kui peas, ja siin astub mängu eetika, eetiline kalkulatsioon. Täpsustuseks kulub ära Marek Strandbergi kõva sõna (PM 27. nov), millega ta arvas selgitavat, miks ta allikakaitseseaduse poolt hääletas: «Ma ei saa küsimusest aru – eelnõu poolt hääletas ju 51 inimest.»
Ei olnud hääletajaid 51, oli 50 + 1, loe: roheliste erakonna üksainus. See üks on tõeks kuulutanud, et «kasvada saab eripära ja tähelepanuväärse suunas», mille ta nüüd saavutaski. Äkki ta kahetseb ja tahab enda sisse uut kalkulaatorit. Kuhu siis vana jääb? Vaevalt on prügikasti, mis väejooksikuid jutule võtaks.