Kuidas on võimalik, et vaimupuudega inimesed on Eestis jäetud täielikult ilma võimalusest oma hambaid ravida, et sellest isegi ei räägita, neid võimalusi ei püütagi luua, küsib ajakirjanik Tiina Kangro.
Tiina Kangro: võrdsed võimalused Eesti moodi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanemad toppisid Karolini (26) autosse ja sõidutasid regionaalhaigla vastuvõtutuppa. Vaimupuudega neiu punetav nägu oli nii paistes, et ühest silmast oli järel vaid kriips. Mitu nädalat kestnud tugev hambavalu ei tahtnud taanduda ka perearsti väljakirjutatud antibiootikumide abil ja vanematel oli tekkinud õigustatud hirm, et asi tüürib veremürgituse poole. Ega see polnud esimene säärane atakk. Karolini elus on hambavalu pidev kaaslane juba aastaid. Omal ajal sünni käigus saadud ajukahjustusega laps sai kasvuaastail sedavõrd palju tugevaid ravimeid, et ilmselt kahjustusid sellest ka hambad. Loomulikult pole mõeldav sügava puude ja mitme neuroloogilise diagnoosiga inimese hambaid tohterdada tavalise hambaarsti juures. Ta ei suudaks paigal istuda, ükski praeguse väljaõppega hambaarst ei oskaks temaga suhelda. Hambaravi tavanarkoosis – isegi kui vanemad selle eest ise maksaksid – ei tuleks Karolini puhul samuti kõne allagi, sest kahjustatud aju ei pruugiks seda taluda.
Nii kirjutaski haigla valvearst paistes tüdrukule välja veel kangemad antibiootikumid ja saatis pere koju. «Põhjust see ei kõrvalda, kuid ehk taandub mõneks ajaks põletik,» ütles ta. Tema silmis oli mõistmist, kuid lahendusi tal pakkuda polnud. Lahendust Eestis ei olegi.
Lapseeas, mil hambaravi tehti veel haigekassa kulul, pääses Karolin oma murenenud ja tumehallide hammastega korra paari aasta tagant Tallinna lastehaiglasse, kus säärased patsiendid saavad pika järjekorra alusel taotleda operatsioonisaali tingimustes tehtavat hambaravi üldnarkoosis. Samasugune poolerandlik võimalus on olemas ka Tartu Ülikooli kliinikumi lastehaiglas. Hambaarst – kui haigla niisuguse ennastsalgava optimisti leiab – läheb üldkirurgia opisaali oma portatiivse kohvriga, kus olemas kõik hädapärane, et n-ö kiirtöö ära teha. See tähendab plommimist, kui hammas veel nii terve, või siis hamba eemaldamist. Juureravi ja muud keerulisemat sel moel teha ei saa. Nii jääbki hambaid üha vähemaks, kuid koos sellega väheneb õnneks ka valu.
Täiskasvanuile, st üle 19-aastastele see võimalus aga ei laiene. Karolinile on lastehaigla siiski andnud lootust, et järgmisel aastal pääseb ta ehk kuidagiviisi laste vahele. Kui haigla hakkaks aga erandeid tegema teistelegi, muutuksid järjekorrad nii pikaks, et lõppu enam ei paistakski.
Nii kõnnivadki ajuprobleemidega inimesed Eestis ringi, «surnuaed» suus. «Aa, sellepärast siis,» imestas üks lastearsti taustaga ametnik hiljuti, kui talle selle loo jutustasin. «Olen märganud küll, et neil on koledad hambad, aga arvasin, et nad on kehvadest kodudest, hooldamata,» lisas ta.
Tegelikult on Eestiski peresid, kes oleksid valmis puudega sugulase hambaravi ise kinni maksma – oleks vaid koht, kus seda teha. Tean ema, kes jõudis otsingutega põhjanaabrite juurde. Helsingi Ülikooli haiglas saanuks neiu suu korda, kuid Soome hindades tulnuks emal välja käia oma aastapalk.
Ent kuidas on siiski võimalik, et üks inimeste grupp on ühes riigis jäetud täielikult ilma võimalusest oma hambaid ravida? Et sellest isegi ei räägita, neid võimalusi ei püütagi luua?
Mõni aeg tagasi tõstatas vaimupuuetega inimeste hambaravi probleemi telesaade «Puutepunkt». Saate järel helistas toimetusse ligi sada inimest, kes kõik tunnistasid, et võitlevad sama murega, paraku tulemusteta. Kui palusime neil jätta oma kontaktid – ehk saame edaspidi jõud ühendada või abivajajad abiandjatega kokku viia –, siis pooled andsid, kuid teine pool keeldus. Keeldumise põhjus oli üks ja seesama: äkki saab perearst teada, et olen kaevanud, või veel hullem – pahandan linna- või vallavalitsust, kes mulle toetust maksab!
Ühe puudega inimeste asutuse juhataja jutustas hulgaliselt lugusid, kus puudega pereliikme hooldajad, enamasti emad, on elu jooksul nii palju äraütlemisi ja halvustamist kogenud, et nad sõna otseses mõttes ei julge enam iitsatadagi. «Nad on ära harjunud kannatamisega, nad ei usu enam millessegi, need inimesed ei suuda ega jaksa võidelda,» ütles ta. Samas kinnitas ka too juhataja, et hambamured saadavad vaimupuudega inimeseks olemist kui pidev must vari. «Meie kuuekümnest kliendist on enamikul suus vaid paar tüügast.»
Nõnda siis läkitaski «Puutepunkt» kuu aega tagasi pöördumise vaimupuuetega inimeste hambaravi puudumise teemal sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Koopiad kirjast läksid riigikogu sotsiaalkomisjonile, haigekassale, patsientide esindusühingule, võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste volinikule, Tartu Ülikooli stomatoloogiakliinikule ja hambaarstide liidule.
Jutuks polnud ainuüksi hambaravi finantseerimine – Eestis peavad ju kõik täiskasvanud oma hambaravi eest ise maksma ja raske on see ühtviisi nii töötutele, pensionäridele kui ka kõigile kasina sissetulekuga inimestele. Jutt käis sellest, et Eestis tuleks kiiremas korras vähemalt ühte haiglasse seada sisse hambaravi operatsioonisaal – ideaalis muidugi üks Lõuna-, teine Põhja-Eestisse – ja valmistada vaimuhädadega patsientidega tegelemiseks ette neli-viis tohtrit. Juttu oli ka sellest, et kui ajapikku õpetada rohkem arste selliseid patsiente mõistma, saaks tulevikus nii mõnegi mure lahendada ka tavakabinetis. Ja kui vaimupuudega inimesed saaksid hambaravil käia regulaarselt, ei kuhjuks ülirasked juhud edaspidi nii, nagu nad praegu on kuhjunud.
Vaatame pisut arve. Üks põhilisi vastuväiteid teemaga tegelemiseks, mis ametnikkonnal tavaliselt esimesena suust lipsab, on selliste patsientide vähesus. Ja usk, et küllap aitaks ka tavanarkoosist. Tavanarkoos hambaarstitoolis pole ju tõesti ka Eestis enam mingi imeasi, kuid arstid teavad, et seda on lubatud teha vaid täiesti tervetele (meditsiinikeeles – anesteesia riski aste I). Vaimupuude ja psühhiaatriliste kõrvalekalletega inimeste ajukeemia töötab teisiti ja narkoosi, mis mõjub otseselt ajukeemiale, tohib neile teha vaid aparaatidega jälgides. Statistikat uurides selgub, et Eestis on niisuguseid, häiritud aju ja käitumisega inimesi vähemalt 10 000 – 20 000. Kui nad käiksid hambaarsti juures kas või üle aasta (mitte igal aastal, nagu soovitavad tohtrid), teeks see ravikoormuseks 30–40 patsienti päevas. On see vähe?
Muidugi ei saa päris mööda vaadata ka rahast, sest hinna poolest pole tavaline hambaravi ja opisaalis tehtavad protseduurid võrreldavad. Vaimupuudega invaliid, kes elab 3800-kroonisest pensionist ja mõnesajakroonisest puudetoetusest, seda kindlasti ise finantseerida ei suudaks.
Samas teame näiteks, et puudega inimestel on igaühel õigus riiklikule rehabilitatsioonirahale. Vaimupuudega inimene võib oma iga-aastased tuhanded kulutada sotsiaalministeeriumi heakskiidul küll logopeeditundidele (et tohterdada lagunenud hammastest tekkivat susinat), küll muusikateraapiale (et leevendada hulluks ajavat hambavalu) jne. Tüüpiliselt Eestile võitleme aga ikka tagajärgede, mitte põhjustega. Pöördumises pakutigi, et rehabilitatsioonirahast võiks edaspidi parema lahenduse puudumisel vähemalt osaliselt rahastada ka hambaravi.
Ministeeriumist saabus pöördumisele poliitiliselt korrektne vastus juba nädalaga. Tänati ettepanekute eest ja teatati, et õigusregulatsiooni tasemel on võimalus abi saada kõikidele juba tagatud. Inimlikult siiras reaktsioon saabus sotsiaalkomisjoni liikmelt Mai Treialilt, kes andis lootust, et teema võetakse sotsiaalkomisjoni päevakorda juba lähemal ajal.
Kuu möödudes asusin kirjasaajaid läbi helistama.
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste volinik Mari-Liis Sepper vastas, et on küll pöördumist lugenud, kuid teema jääb tema pädevusest välja: «Tegelen siiski põhiliselt soolise võrdõiguslikkusega. Puudega inimestega ka, kuid seda vaid tööalase võrdse kohtlemise raames, mille hulka teenused, st ka hambaravi ei kuulu.»
Patsientide esindusühingu juhataja Pille Ilves kinnitas, et nende juures on probleem arvel juba viis-kuus aastat, kuid ta ei näe võimalust selle teemaga edasi minna. «Iga mõistusega inimene saab aru, et praeguses majandusolukorras minna haigekassasse ja hakata millegi uue jaoks raha küsima pole lihtsalt reaalne. Seda raha ei ole kusagilt võtta,» ütles Ilves.
Tartu Ülikooli stomatoloogiakliiniku juhataja Mare Saag, ühtlasi hambaarstide liidu asepresident, oli murega hästi kursis. «Eestis on hambaravi asetatud eraettevõtjate õlgadele. Päris selge on, et ükski eraettevõtja omal riskil sellist investeeringut teha ei saa. Riik peaks sisustama niisuguse kabineti ja meie garanteerime, et hambaarstide taha asi ei jää. Võimalused tekivad ikka kahel teel: kuidas turg määrab või kuidas keegi nende eest seisab. Hambaravi toetamisega on Eesti aga paraku kogu Euroopa sabaloom,» märkis ta.
Haigekassa vastus oli ülimalt konstruktiivne. «Mure on meile teada, kuid haigekassa ei tee ise otsuseid, mida finantseerida ja mida mitte. Teemaga tegelemiseks on seni puudunud poliitiline tahe. Kui selline tahe tekib, hakkame kohe töötama ka finantside kallal,» vastas tervishoiuteenuste juht Sirje Vaask.
Et Mai Treialil oli asjaga tõsi taga, nägime nädal tagasi (24.11), kui kolm saadikut – tema ise, Jaak Aab ja Ester Tuiksoo – esitasid riigikogu suures saalis Hanno Pevkurile samateemalise järelepärimise. Minister peab riigikogule vastuse esitama tuleva aasta 27. jaanuariks.
Seega on punn pudelilt ära.
Eestis on nüüdseks täisikka jõudnud esimene põlvkond kodus üles kasvanud raske puudega lapsi. Varem korjati praakbeebideks nimetatud lapsed emadelt ära juba sünnitusmajas, kust nende tee viis edasi metsade rüpes asuvaisse hooldekodudesse. Surmani pidžaamas voodiäärel jalgu kõlgutades polnud hammastel, nagu kõigel muulgi, tõesti mingit tähtsust. Nüüd käivad vaimupuudega inimesed koolis, liiguvad ühiskonnas ja õnnelikemad neist osalevad isegi tööturul. Hambad, või õigemini nende puudumine, ei peaks 21. sajandil olema viimaseks eraldusjooneks ühiskonna võrdsete ja vähem võrdsete vahel.