Argo Ideon

FOTO: Toomas Huik

Nüüd on see siis juhtunud – eilsest vaatab Wikileaksi juht Julian Assange maailma läbi ruudulise kardina. Neile, kes tema üritust sama hästi kui terroristlikuks peavad, teeb Assange’i kinninabimine heameelt. Teised, kes meest infovabaduse uue messiana näevad, otsivad juhtunu tagant vaid Ameerika ja liitlaste karvast kättemaksukätt. Tõde – nagu harilikult ikka – pole aga ilmselt sugugi mustvalge.



Esmalt sellest, mis mulle Wikileaksi viimase, 251 000 diplomaatilise ettekande avaldamise puhul ei meeldi. See on asjaolu, et erinevalt näiteks Afganistani sõja raporteist, mille Wikileaks avaldas ühekorraga, tilgutatakse praegu materjali avalikkusse üksikute teemade või mõnekümne raporti kaupa. Seda võib mõneti seletada asjaoluga, et lekkinud materjali ülevaatamine võtab aega, kas või selleks, et mõnele nimetatud USA diplomaatilisele allikale kaitset pakkuda ehk nimed kustutada. Nagu Assange ise on öelnud, Wikileaksi avaldamisvõime on kasvanud line­aarselt, saabuvate lekete hulk aga eksponentsiaalselt.

Kuid olulisem põhjus, nagu ka Wikileaks ise tegelikult tunnistab, on soov materjali järk-järgult avaldades selle mõjukust suurendada. See aga on selge poliitikategemine. Siin pole palju pistmist hüüdlausega «Informatsioon tahab olla vaba!». Niisugune üleilmse auditooriumiga manipuleerimine ei erine põhimõtteliselt kuidagi neist võtetest, mida teinekord kasutavad ka lääneriikides suurte ja tähtsate asutuste meediaosakonnad.

Teiseks, kui juba otsustati teatud osa materjalist siiski tsenseerida, siis võinuks sel puhul ka mõistust kasutada. Üks asi on igasugu tippametnikele ja bürokraatidele nende tegelikke mõtteid avaldades piinlikkust valmistada, teine aga panna veebi üles loetelu objektidest, mida USA käsitleb maailmas oma julgeolekuhuvide seisukohast olulisena. Seda nimekirja poleks tohtinud avaldada. Erilist ajakirjanduslikku väärtust sel pole, küll on aga see teave väärtuslik igaühele, kes tahab tegutseda põrgumasinate abil.

Lõpuks ka heast. Lääne demokraatlikes riikides on saladuste kohta alati kehtinud kirjutamata reegel – kui saladus on korralikult salajas hoitud, siis ei ole meedial sellega tavaliselt asja. Kui aga saladus on ilmsiks tulnud, kas lekke kaudu või muul viisil, siis on see vaba jahimaa. Eilsest on Eesti inimestel lõpuks kindel info, et NATO meid tõesti kaitsta plaanib, isegi kui Balti riikide kaitseplaanid on poogitud Poola oma külge. Aitüma, Wikileaks – see oli päris oluline teadmine.