Hendrik Alla: Eesti vajab Kalevipoja-filmi

Hendrik Alla Foto: Mihkel Maripuu

Enne kui möödunud nädalal kuumaks aetud filmiraud ära jahtub, mõelgem, millist filmi me vajame. Eepost «Kalevipoeg» on siiani interpreteeritud peaasjalikult kujutavas kunstis ja kirjanduses. On muidugi Eugen Kapi samanimeline ballett ning Veljo Tormise kantaat, kuid filmikunstist on meie rahvuskangelane seni puutumata jäänud. Ometi annab Kreutzwaldi kirjatöö küllaga ainet rahvuslikuks suurfilmiks.

Miks meil seda üldse vaja on? Mäletatavasti ütles Mart Laar 2002. aastal: «Üks film võib teha rahva kaitsetahte heaks enam kui kümme tanki.» Pärast seda sündis film «Nimed marmortahvlil». Usutavasti tõstaks üks tõeliselt suur film meie rahvuslikku eneseteadvust samavõrd kui kümme klaasristi. Lisaks sisemaisele teraapilisele toimele aitaks üks tõeliselt hea film Eestit laias maailmas tutvustada.

Ja ma pean siinkohal silmas suurt filmi. Peter Jacksoni või Mel Gibsoni suuruskategoorias. Kindlasti 3D ja kõigi digitaalsete lisade eepiline suurteos, aga selle vahega, et olgu siiski eestlaste tehtud. Raha meil ju tegelikult on, sest eelnimetatud klaasrist läks isegi kaitseministeeriumi tagasihoidliku hinnangu alusel maksma 112 miljonit (seda enne remonte). Selle raha eest teeb Eestis filmi küll ja veel.

Aga kes teeb? Juhan Viiding kirjutas omal ajal, kui Eestis otsiti teemat vabaõhu-rockooperi jaoks, luuletuse «Tallinna mehe rock-mõtisklus», kus olid read: «Aga keda Indrek Paasi ossa panna.../ see on esialgu täitsa lahtine. / Krõõda rollis olgu väga hea lauljanna: / hele hääl, pluus tume, lahtine!» Hakkame siis selle kaaluga oma kodumaiseid talente kaaluma. Noh, lavastab teadagi Elmo Nüganen, selles pole mingit kahtlust. Nimiosasse passib hästi Marko Matvere. Jan Uuspõllust saaks kena Siili, aga linale ei tohi teda mingil juhul lasta, las teeb häält. Siil valmigu arvutianimatsioonina, aga nii, et ta «Sõrmuste isanda» Guglunkile mingis asendis alla ei jääks.

Ainuke häda on naistegelastega, sest selline kandev liin Kreutzwaldil sootuks puudub. Saarepiiga ei tule arvesse, ei jää muud üle, kui tuleb põrgupiigade osa tummisemaks kirjutada. Mirtel Pohlat me ometi rollita ei jäta.

Kui riiklikku tõukefondi, kuhu kõik ministeeriumid oma osakese eestlaste suurprojekti nimel kokku kannaksid, ei õnnestu luua, jääb üle vaid leida kultuuriminister, kes julgeks öelda: «Järgmisel viiel aastal rahastab Eesti riik ainult ühte filmi, «Kalevipoega»!»

Muide, asjaga on kaunis kiire. Muidu loeb seda siin Ken Saan ja teeb filmi ära. Ja kas me sellist Kalevipoega siis tahtsime?