Juhtkiri: Euroopa filmistaarid ja Eesti staarbroilerid

Foto: Urmas Nemvalts

Enne ebameeldivate küsimusteni jõudmist tahame kiita inimesi, kes Euroopa Filmiakadeemia auhinnatseremoonia Eestisse tõid ja selle kordamineku nimel kõvasti vaeva nägid. Loomulikult tuleb au anda allaandmatule Tiina Lokile.

Üritus oli korraldatud suurepäraselt, pisimate detailideni ja iga töötaja asjatundlikkuseni välja. Eestis pole päris tavaline, et iga garderoobipreili ja turvamees oskab vajadusel juhatust anda, kuid Euroopa Filmiakadeemia auhinnatseremoonial see just nii oli. Eestlased said ürituse korraldusega väga hästi hakkama. Teenindus oli sujuv ja märkamatu, inimesed tundsid end hästi. Arvestades veel seda, et ürituse eelarvet kärbiti märkimisväärselt, on tegu silmapaistva saavutusega.

On väga meeldiv, et väikeses Eestis, kus pole rahvusvahelise mastaabiga sündmusi kuigi sageli, suudetakse ometi pakkuda külalistele meeldejäävat. Filmiakadeemia auhinnatseremoonia pole ses asjas esimene pääsuke. Kuigi Eurovisiooni võistlus toimus Tallinnas juba hulk aega tagasi, 2002. aastal, meenutatakse lauluvõistluse kuluaarides tänini Eestit, mis jäi kohalkäinutele meelde just tänu laitmatule korraldusele.

Ent nüüd selle juurde, mis jääb külaliste eest varju, aga väärib me enda tähelepanu. Ajal, kui eesti film vangub ränkade eelarvekärbete all, nagu tegelikult kogu kultuur, on küüniline, et poliitikud, kes kirjutasid neli aastat tagasi koalitsioonilepingusse, et soositakse rahvusliku filmitööstuse arengut, kahekordistades 2011. aastaks filmide tootmiseks eraldatavat raha, patseerivad nüüd häbenemata Euroopa Filmiakadeemia punasel vaibal. Selsamal Euroopa Filmiakadeemia vaibal, mis on lahti rullitud selleks, et üle selle kõndijad teeksid kõik Euroopa filmi hüvanguks.

Miks näiteks ei kutsutud otseselt filmiga seotud tseremooniale kas või eesti filmi veterane – neid, kes on tegelikult kaasa aidanud sellele, et me 2012. aastal oma filmi 100. sünnipäeva saaksime tähistada? Seda enam hämmastab, et kohal oli hulgaliselt eeskätt Keskerakonna noorpoliitikuid. Äkki keegi selgitaks, milline seos on neil filmikunstiga. Ringi liikumas võis näha ka tantsusaate tähti, «staarmeikareid», kohalikke poplauljaid jne.

Hapu maik on sellisel provintslikul edevuse paraadil juures. Nagu ka näiteks sümfooniaorkestri dirigendita jätmisel.

Kahjuks näib meil Eestis olevat komme jätta kõrvale need, kes loovad asjade sisu, et teha ruumi neile, kellel «lihtsalt on vaja» ennast näidata.