Ettevõtluse Arendamise sihtasutuse ettevõtluse ja ekspordi keskuse direktor Tea Danilov toob välja neli olulist tähelepanekut Eesti ettevõtluse toetamise teemadel.
Tea Danilov: EAS tahab toetada tõeliselt ettevõtlikke ettevõtjaid (2)
1. veebruar 2016, 19:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuringus «Eesti ettevõtete uuendusmeelsuse toetamise võimalused» on üpris tabavalt esile toodud mitmeid Eesti majanduse tänaseid paradokse ja valupunkte. Eestis tuleb sageli ette, et madaltehnoloogiliste ettevõtete poolt loodav lisandväärtus on kõrgem kui kõrgtehnoloogilistel. Samuti seda, et mitmetes sektorites on väikeste ettevõtete poolt loodav lisandväärtus kõrgem kui keskmise suurusega ettevõtetel.
See näitab, et enamik ettevõtteid näeb vaid kitsast hulka turuvõimalusi ning sageli eelistatakse tteostada vaid neid, mis ei nõua koostööd oma kontsernist väljaspool asuvate organisatsioonidega. Teadus on vaid nõrgalt seotud peamiste Eesti tööstusharudega ning selle üheks sümptomiks on ettevõtete investeeringutes domineeriv protsessiinnovatsioon, paradoksaalselt peavad ettevõtjad seda kasumlikumaks kui arendusmahukat tooteinnovatsiooni.
Rõhk lähiturgudel
Eesti eksportivate ettevõtete tulevikuplaanides on rõhuasetus lähiturgudel ja seal laienemisel, lähiregioonist kaugematele turgudele minekut planeerivad vaid vähesed. See tähendab aga paratamatult samas või sarnases majandustsükli faasis viibimist, mis kontsentreerib, mitte ei hajuta majanduslikke riske.
EAS on tänaseks tegutsenud 15 aastat. Erinevaid programme ettevõtete toetuseks on selle aja jooksul ellu kutsutud palju – toetatud on ekspordi arendamist, teadus- ja arendustegevust, koolitust ja nõustamist, tehnoloogiainvesteeringuid, arendustöötajate kaasamist, juhtimiskvaliteedi arendamist, tootmiskorralduse parendamist jne.
Järeldused
Kõik see on kahtlemata andnud ka tulemusi, kuid samas (ja eriti eelpool nimetatud Eesti majanduse jätkuvate kitsaskohtade taustal) on ilmseks saanud paar olulist järeldust:
1. Kui EAS soovib ettevõtet tema arengus edasi aidata, peab ta esmalt ettevõtte ärist ja olukorrast aru saama. Pole mõtet ravida nohu, kui see on tegelikult hoopis allergia sümptom. Samamoodi peab ka EAS suutma näha ettevõtet tervikuna – tema hetkeseisu, takistusi, võimalusi. Muidu võib näiteks kergesti juhtuda, et riigi toetatud tootearendus turule ei jõua, kuna turuanalüüsiga polnud piisavalt vara või piisavalt põhjalikult tegeletud.
Ettevõtete toetamine on maksumaksja jaoks päris kulukas tegevus – toetuseelarvetele lisanduvad kulud toetuste rakendamiseks. Seega peab ka ettevõtetelt vastu oodatav tootlus olema piisavalt kõrge, et maksumaksja lõpptulemusena plussi jääks. Siit omakorda järeldub, et need ettevõtted, kes riigi abi kasutavad, peavad edaspidi tegema midagi oluliselt teistmoodi kui seni, viima oma ettevõttes läbi põhimõttelised ümberkorraldused või algatama julgeid arendusprojekte. Üksnes orgaaniline kasv pole küllalt hea.
2. Kuigi sõna «ettevõtja» peaks juba definitsiooni järgi sisaldama ettevõtlikkust, siis tegelikus elus ei ole lihtne leida juba tegutsevates ettevõtetes ka tõesti sellist omadust leida. Sageli pärsib ettevõtlikkust volituste puudumine – välisosalusega ettevõtetes ei pruugi tegevjuhtidel olla võimalusi arenguplaane realiseerida. Ettevõtlike ettevõtjate, kellel on nii soov kui ka volitused, üles leidmine ja nende tegutsemist takistava vähendamine on tõenäoliselt üks parimaid šansse majanduse arengutempo kiirendamiseks.
3. Nii uuringud kui ettevõtete tagasiside osutavad, et hea nõu või vajaliku ukse avamine õigel ajal, aitavad sageli enam kui rahaline abi. Pole ju rahas enamasti küsimus, vaid kvaliteetses oskusteabes, kontaktvõrgustikus, müügivõimekuses jne. On terve hulk innovatsiooni ja ekspordi pudelikaelu, mille lahendamiseks erasektor kas ei paku teenuseid või on need keskmisele ettevõttele liiga kallid kasutada.
Juurdepääs kvaliteetsele teenusele, mis ettevõtet tema arengus edasi aitab, on tugisüsteemi, sh EASi loogiline võtmefookus. Ja see loomulikult ei tähenda, et tugisüsteem peab asuma erasektori asemel neid teenuseid pakkuma. Tugisüsteemi pärisosa on kaardistada turutõrked ja võimalusel korraldada asjad nii, et teenust osutab küll erasektor, kuid õigel ettevõttel on sellele õigel ajal juurdepääs.
4. Aidata saab eelkõige seda, kes ise ennast aitab. Riigi rahastatud toetusprogrammis ei tohiks kasusaaja olla passiivne ega hoida kinni vanadest tegevusmustritest. Toetusprogrammis osalemine peaks heas mõttes sarnanema näiteks dieediprogrammis või psühhoteraapias osalemisega, kus ollakse hingega asja juures ja püütakse pakutavatest arenguvõimalustest maksimaalset kasu lõigata.
Uus arenguprogramm
11. jaanuaril avas EAS ettevõtte arenguprogrammi, mis hoolimata väheütlevast nimest on samm kõige eelpoolöeldu realiseerimise suunas. Programmi keskmes on osalevale ettevõttele ambitsioonika, vähemalt kolme aasta pikkuse arenguplaani väljatöötamine ja selle etapiviisiline elluviimine. Kolm või neli aastat on majanduselus küllalt pikk aeg ning etappide vahele on mõistlik jätta võimalus plaani vajadusel korrigeerida.
Arenguplaani väljatöötamise faasis on programmi rõhuasetus koolitusel, nõustamisel ja mentorlusel. Elluviimise faasis aga lahenduste leidmisel arenguplaani kui terviku realiseerimiseks, otsides neid lisaks EASi teenus- ja toetusportfellile ka teiste arenguagentuuride portfellidest. Elementaarne on jõuda lähitulevikus olukorrani, kus ettevõtjale pakutakse erinevate agentuuride toetusvõimalusi ja teenuseid nn one-stop-shop põhimõttel. Vastu aga ootame valmisolekut teha ja ellu viia tõeliselt suuri plaane, mis majandust edasi viivad.
Artikkel oli esialgu ekslikult omistatud EASi juhatuse esimehele Hanno Tombergile. Postimees vabandab.