Ahto Lobjakas

FOTO: Eero Vabamägi

Eesti Euroopa Liidu eesistumise sättimine samale ajale vabariigi 100. aastapäevaga 2018 oli halb idee. Rutiinne üleeuroopalise haldussuutlikkuse eksam saduldati kõikvõimalike ebarealistlike ootuste koormaga, mis on poliitikuile kutsuv mänguväli. Nüüd on Siim Kallas poliitilistele mängudele avapaugu andnud ja võib arvata, et need enne eesistumist ei vaibu – ega ilmselt mõnda aega hiljemgi, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas

Tellijale Tellijale

Võimalus need kaks asja lahus hoida oli täiesti olemas. Leedu tegi oma eesistumise ära 2013. ja Läti 2015. aastal. Sealgi oli riigisisest rabelemist, aga palju väiksemate panustega palju lühemal ajateljel. Eesti samas on maleterminoloogiat kasutades aplalt rabanud laualt kerge saagina näiva atraktiivse viguri, taipamata manöövri tegelikku lõpphinda. Aastapäev rikub mängu kahel olulisel ja seotud moel: esiteks, nagu juba näeme, kasvatab ta eksponentsiaalselt poliitikute kiusatust müütiliseks kasvanud eesistumisest sümboolset profiiti lõigata ning teiselt poolt on kaikaks kodarais ametkondlikul masinavärgil, mis tegeliku töö peab ära tegema.

Kujutelm, et Eesti peaks oma kuue kuuga ELi kuidagi uueks looma – või et ta seda mitte üritades laseks käest unikaalse ajaloolise võimaluse –, on kõige elementaarsem egoismilõks ühe liikmesriigi ees. Nagu ütleb riigikantselei ELi asjade direktor Klen Jäärats eilses EPLis: pole hea toon kasutada eesistumist oma rahvusliku huvi lükkamiseks. Seda rohkem kui ühel põhjusel: väikese riigi nagu Eesti jaoks on ELi ühtsus esmatähtsusega, reeglite järgi mängimine on osa meie raske tööga võidetud reputatsioonist, isetsejal on tunduvalt rohkem kaotada kui võita – eriti kui tema «suur idee» oleks midagi nii vastuolulist nagu ettevõtte tulumaksu kaotamine ükskõik mis moel. Saksamaa ja Prantsusmaa sööks meid sõna otseses mõttes elusalt. Eesti mitte ei demonstreeriks ELi konsensuslikkuse mittemõistmist, vaid tõmbaks olulistelt väljakutsetelt tähelepanu ära teemaga, millest teab, et see ei lähe kunagi läbi. Lisaks oleme aastakümne kaitsnud positsiooni, et otsesed maksud pole ELi asi ja eelistatav on maksubaasi ühtlustamine niimoodi, et Eesti (väidetavalt) madal maksutase välja paistaks ja meile konkurentsieelise annaks. Muidugi ei meeldi juba sellinegi võimalus Berliinile ja Pariisile karvavõrdki oma sotsiaalpoliitilises oportunismis.