Tea Kookmaa: migratsioonikriis ja põgenikud – mõtteid Saksamaalt

Tea Kookmaa Foto: Erakogu

Ehk jääb meediat jälgides mulje, et Saksamaa on põgenike suhtes ülimalt liberaalne ja võtab kõik lihtsalt vastu. Tegelikkus on siiski teistsugune, kirjutab Saksamaal Göttingenis õppiv juuramagistrant Tea Kookmaa.

Ühel päeval tuleb mu juurde üks neidudest, kellega ma korterit jagan. Ta palub minult abi seoses ühe äsja ostetud asjandusega. Tegemist on isikliku alarmiga. See väike asjandus, mis meeletult üürgama hakkab, kui selle küljes olevale nupule vajutada. Vaatan teda imestunult ja küsin, et miks ta endale nüüd isikliku alarmi muretses. Vastuseks saan, et tema vend, kes elab Aachenis (linn Kölni lähedal) on tema pärast väga mures ja palus tungivalt, et ta selle endale ostaks. See väike stseen mõjub mulle üsna masendavalt. Isikliku alarmi ostmise peale võiks mõelda ehk pigem keegi, kes elab Tallinnas Lasnamäel, mitte Saksamaa ülikoolilinnas.

Inimeste turvatunde vähenemine on ainult üks osa suurest probleemist, mida kõik tunneme migratsioonikriisi nime all. See on olnud viimasel aastal põletav teema kogu Euroopas, eriti aga Saksamaal. Euroopa Liidu riikidest võtab just Saksamaa vastu kõige rohkem asüülitaotlejaid. Saksamaal on praegu ligi 1 miljonit põgenikku ning ka väikeses Göttingeni ülikoolilinnas on nende nägemine tavaline. Seda «Kuidas nende põgenikega seal Saksamaal siis ikka on?» on minult küsinud paljud. Vastuseks ütlen järgmist: tegemist on väljakutsega mitmes mõttes ning meile kõigile.

 

Pikk ooteaeg pärast pikka teekonda

Ehk jääb meediat jälgides mulje, et Saksamaa on põgenike suhtes ülimalt liberaalne ja võtab kõik lihtsalt vastu. Tegelikkus on siiski teistsugune. Asüüliõiguse saamine on mitmeetapiline protsess, mis võib kesta lausa kaks aastat. Asüülitaotluse läbivaatamine võtab kõigepealt umbes kuus kuud. Sellele järgneb intervjuule kutsumine, mida põgenik võib oodata umbes kaheksa kuud. Ning pärast seda läheb aega, kuni langetatakse otsus – kas ta saab Saksamaale jääda või mitte. Paljud asüülitaotlejad ei saagi asüüliõigust ning nad saadetakse tagasi. Näiteks Alam-Saksi liidumaalt saadetakse igal nädalal tagasi umbkaudu sada asüülitaotlejat.

Pikk ooteaeg tekitab ärevust põgenikule endale ning sellega ei ole rahul ka Saksamaa. Põgeniku jaoks, kelle asüülitaotlust menetletakse, ei ole garanteeritud kohta saksa keele kursustel. Nimelt, saksa keele kursust pakutakse ainult sellisele põgenikule, kellel on «head jäämisperspektiivid». See, millisel põgenikul aga on head perspektiivid asüüliõigust saada, on subjektiivne hinnang. Keeleõpe peaks aga algama varakult, et soodustada hilisemat tööle asumist ja integreerumist. Sellepärast juhitakse avalikes aruteludes tähelepanu sellele, et keelekursused peaksid olema avatud kõigile juba asüülitaotluse menetlemise ajal.

 

Pagulane peab teadma oma õigusi

Eestis on pagulaste õigused sätestatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses. Selle koostamisel on arvesse võetud ka Euroopa Liidu ja ÜRO asjakohaseid õigusakte. Pagulane peaks eeskätt teadma, et tal on õigus riigi tagatud õigusabile. Pagulane, kes tuleb võõrast kultuuriruumist ega oska riigikeelt, vajab oma õiguste kaitsel abi.

Saksamaal on üle kogu riigi avatud põgenikele mõeldud õigusabikeskused. Tihti on need asutatud ülikoolide juurde. Ka Göttingeni ülikooli õigusteaduskonnal on oma Refugee Law Clinic. Seal pakuvad ka juuratudengid pagulastele tasuta õigusnõu. Lisaks korraldatakse seal kõigile avatud üritusi, kus näiteks asüüliõigusega tegelev advokaat räägib oma tööst. Kuulajad, eeskätt kohalikud inimesed, saavad küsimusi küsida ja põgenikega seonduvas rohkem selgust saada. Selliseid üritusi, kus põgenikega reaalselt tegelev inimene asjast räägib, võiks olla rohkem ka Eestis. See aitab hoida inimesi informeerituna ning soodustada tasakaalustatud arutelu.

 

Teistsugune atmosfäär

Üldistusi ei maksa teha, kuid eitada ei saa seda, et osade põgenike käitumine on toonud kaasa oluliselt suurema ohutunde. Eriti pärast Kölni sündmusi. Seda on aru saada väikestest asjadest igapäevaelus. Näiteks näen viimasel ajal Facebooki sisse logides oma uudistevoos pea iga kord sponsitud naiste enesekaitsekursust «Selbstschutz für Frauen». Seda korraldab Göttingenis asuv võitluskunstide keskus.

Göttingenis elavaid põgenikke viiakse regulaarselt ülikooli spordikeskusesse ujuma. Ükskord oli samal ajal ujumas ka üks tudengineiu minu kursuselt. Kõik põgenikud, kes seal viibisid, olid noored mehed. See neiu ütles pärast, et edaspidi ta põgenikega samal ajal ujuma ei lähe. Nende käitumine tekitas temas ebamugavust.

Positiivne on see, et võrreldes näiteks Rootsiga ollakse Saksamaal põgenike toime pandud rikkumiste suhtes pigem avalikud. Näiteks avaldas Göttingeni päevaleht, et aastal 2016 on Göttingenis elavad asüülitaotlejad pannud toime 20 omandiõiguse rikkumist. Peamiselt on need vargused. Arvan, et sellistest asjadest peabki avalikult rääkima. Inimesed on siis olukorrast teadlikud ega tunne, et nende eest midagi varjatakse. Loomulikult on mündil ka teine külg. Ei tohi unustada, et kõik põgenikud ei ole potentsiaalsed kurjategijad.

 

Positiivseid näited Saksamaalt

Olen uurinud sakslastelt, mida nemad oma kodumaa asüülipoliitikast arvavad. Sõja eest pagevaid inimesi tahetakse kahtlemata aidata. Teisalt tunnevad paljud sakslastest kaastudengid muret selle üle, kas Saksamaa reaalselt saab nende integreerimisega hakkama. Samuti oodatakse põgenikelt, et nad Saksamaale elama jäädes siinsesse ühiskonda panustaksid. Muretsetakse, kas nad seda ikka tegema hakkavad.

Tõepoolest, ka mul tekivad siin olles samad küsimused. Eriti näiteks siis, kui näen Göttingeni ülikooli raamatukogus laua taga istumas rühma araabia mehi, kes midagi ei tee. Kas me oleme ikka läbi mõelnud selle, kuidas neid integreerida? Kuidas mitte lasta neil «lihtsalt olla»? Aeg jookseb. Tegevusetus võib viia halvale teele.

Göttingeni ülikool on samas heaks näiteks, kuidas aidata kaasa põgenike integreerimisele. Põgenik, kellel on päritoluriigist lahkumise tõttu kõrghariduse omandamine pooleli jäänud, on oodatud jätkama oma haridusteed Göttingeni ülikoolis. Siin on aga enamik programme saksakeelsed. Põgenike jaoks on seetõttu ülikooli poolt ette nähtud spetsiaalne kursus, mis valmistab neid saksakeelseks stuudiumiks ette. Nad saavad külastada kõiki loenguid ja seminare, mis aitab neil hiljem kindla bakalureuse- või magistriprogrammi kasuks otsustada.

 

Mida saab Eesti Saksamaalt õppida?

Esiteks, asüülitaotluse võimalikult kiire ja efektiivne menetlemine on väga oluline. Sel ajal peab aitama põgenikul uute oludega kohaneda.

Teiseks, põgenikule peab olema tagatud võimalus saada kvaliteetset õigusabi.

Kolmandaks peab oskama konflikte ennetada. Meie riigis kehtivaid seadusi ja ühiskonnanorme tuleb uutele tulijatele selgitada selgelt ja resoluutselt.

Neljandaks, põgenike vastuvõtmine nõuab panustamist sisuliselt igaühelt. Saksamaa näitab head eeskuju sellega, kuidas erinevad asutused, sealhulgas ülikoolid, aitavad seda protsessi võimalikult kergeks teha.