/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Roland Lessing, meestest parim laskesuusataja, ütles enne hooaja algust, et pangu ma talle miljon krooni lauanurgale. See raha kulunuks tal hirmsasti ära, et võistlustalveks valmistuda. Sest laskesuusatamise föderatsioon on võrreldes varasemate aastatega suures miinuses.
Aga mida Lessing oma miljonijutuga öelda tahtis, oli tegelikult see, et ükskõik kui suur summa talle peo peale laduda, ei suurenda see vähimalgi määral garantiid, et ühel heal päeval, nagu aasta tagasi Sloveenias MK-etapil, jõuab ta rahvusvahelisel areenil taas pjedestaalile. Ehk teisisõnu: kulutatud rahasumma ei ole spordis sugugi võrdelises sõltuvuses saavutatud tulemustega.
Samas ei tähenda see, et tippsporti saaks hoopis rahata teha. Ainuüksi korralik püss maksab 35 000 krooni. Kahenädalane laager mägedes – vähemalt 20 000 – 25 000 krooni. Ühtekokku kulub selleks, et laskesuusatajate maailma paremikuga võrdväärne ettevalmistus läbi teha, Martten Kaldvee arvutuste järgi hooaja peale ligi miljon krooni.
Eesti laskesuusatajate tragöödia peitub selles, et nende alal pole säärast karismaatilist imemänedžeri, nagu on murdmaasuusatajatel Mati Alaver, kes suudab ka rahaliselt kitsal ajal oma hoolealustele vajalikud miljonid välja võluda. Konkurents maailma laskesuusatajate ladvikus on aga niivõrd tihe, et suurte ettevalmistuskuludeta pole seal löögilepääsu lootustki. Eestlaste nigelad kohad MK-sarja alguses tõestavad seda.