Linnar Priimägi

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Paljaks lekitatud instantsid ja isikud räägivad Wikileaksist nagu Pandora laekast. Pandora oli vanade kreeklaste Eeva: esimene naine, kellest said alguse taudid ja viletsus, kui ta uudishimust paotas anuma, millesse ­Zeus need oli kätkenud. Nüüd etendavat Pandora osa Wikileaks, paljastades õnnetust külvavaid saladokumente.


Poolt- ja vastuargumente tuuakse kuralt ja hüvalt. Kõige ebameeldivamad on mulle, nagu ikka, «kuldse kesktee» jutlustajad: tuleb avalikustada, aga mitte liiga palju, tuleb avalikustada, aga mitte kõike, tuleb avalikustada, aga mitte kõigile... Sellise leige elutarkuse nimi on «poolpehme teadagi mis».

Kui värskelt ja kindlalt kõlab niisugusel soisel taustal Külli-Riin Tigassoni sõnavõtt «Saladuste kaitseks» (EPL 1.12.2010): «Maailm, kus ei saa olla saladusi, võib muutuda maailmaks, kus enam ei julgeta rääkida tõtt.» Mõtlemapanev filosoofiline sentents!

«Saladus» on väga salapärane ja salakaval sõna: ta võib tähendada nii meeldivust kui ka ebameeldivust. Nii nagu teadmatus, saladuse sideaine, võib olla kas õnnis («salaarmastus»), neutraalne («salakiri») või ohutunnet tekitav («salakuulaja»).

Meie, Molotovi-Ribbentropi salaprotokolli kogemusega väikerahvas, kaldume poliitikas pigem ettevaatlikkusele. Suured teevad midagi meie eest salaja. See hirmukil olek iseloomustab näiteks Marko Mihkelsoni ja isa-poega Helmeid. «Paljastagem suurriikide, eeskätt Venemaa sepitsused!» korrutavad nad. Nii et: tuult sulle purjedesse, Wikileaks!

Tõsi, ka meil on üht-teist salastatud, võib-olla et asjatult, nagu arvas justiitsminister Rein Lang juba 2005. aastal («madalama taseme saladus ei peakski saladus olema», EPL 5.03.2005) – niisiis juba enne, kui ta 2009 «kinnitades /---/, et viisakeelu tühistamist taotleti ka Vassili Jakemenkole, avaldas /---/ piiratud tasemega riigisaladuse» (PM 8.04.2010).

No mis saladus on wikilekitatud Silvio Berlusconi dolce vita või Angela Merkeli nahksus – seda võib näha televiisorist! Või mida peale hakata infoga, et Muammar al-Gaddafi magab meelsamini madalal – vaevalt et ta jääb ööseks kellegi poole, kes seda juba niigi ei teaks. Muide, samasugused lühiiseloomustused olid 1990. aastate algul koostatud kõigi Eesti riigikogulaste kohta. Mulle puutus kätte saksakeelne variant ja mõnd hinnangut ma sealt mäletan.

Näiteks märgiti ühe nüüdki veel korraks pinnale kerkinud eesti poliitiku nime järele napilt ja tabavalt: ein Mensch ohne jede Kultur und Zivilisation (mees ilma kultuuri ja tsiviliseerituseta – toim). Kõigi 101 kohta niisamuti – ikka pauk ja rõuk!

Kas meil leidubki suuremaid saladusi? Mulle jäi arusaamatult suureks puhutud mulje Herman Simmi kaasusest. Just nagu tahetuks maailma ees uhkustada: näete, ka meie ridadest kerkis suurspioon! ««Riigireeturi» ühe autori Mihkel Kärmase sõnul ei köitnud teda Herman Simmi loo puhul mitte nii väga see, et tegu on mitte ainult suure rahvusvahelise skandaali ja põneva spioonilooga, vaid pigem fundamentaalsemad mõõtmed – isamaa ja lähedaste reetmine,» väideti tookord (PM 5.11.2009). Nimetatud film ise reetis hoopis vastupidist tegijahuvi: saladus pakkus poistele märksa rohkem pinget kui paljastus.

Inimese eraelu ei ole mitte ainult füüsiline, vaid ka vaimne. Kuni vaimuprodukt avalikkuse ette jõuab, läbib ta intellektuaalse ja emotsionaalse intiimsfääri. On ebamäärased kujutlused, visandid, poolküpsed katsetused, mis kõrvaltvaatajale peavadki tunduma naeruväärsed.

Lõpptulemuse liginedes need lähenevad mingile reeglipärale, kaanonile. «Näiteks nii graafikas kui ka luules tähendab liikumine mustanditelt lõpptekstile pealdatavate piirangute kasvu, tekst läheb «õigemaks»,» märgib Juri Lotman. Elo Tuglas on tunnistanud, et kui kabinetist kostis paberi kärinat, siis teadis ta: Friedebert Tuglas on teose lõpetanud ja hävitab mustandeid.

Niisamuti ei tahtnud Tuglas, et keegi jälgiks teda tööd tegemas: ta ei kontrollivat siis oma ilmet.
Ka mina kaitsesin 2003. aastal oma poolikuid linnaprojekte tollase SL Õhtulehe uudishimu eest ja minu seisukohti toetav kohtulahend tunnistas kuvandiloome loominguliseks erialaks, nii nagu näiteks lavastamise. Muide, Voldemar Panso, kelle 90. sünniaastapäeva me äsja tähistasime, võrdles lavastamist fotoilmutusprotsessiga, millele ei tohi langeda päevavalgust. Loomeprotsess on salapärane, intiimne ja saladuslik ning peab aset leidma pimikus.

Poliitikas taandub kõik küsimusele, kas järgitakse eesmärgieetikat või vahendieetikat. Eesmärgieetika, mida esindab Georg Wilhelm Friedrich Hegeli filosoofia, ütleb, et õilis tulemus õigustab mis tahes abinõu: kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Vahendieetika, millega talle vastandub Immanuel Kant, õpetab, et üllaid eesmärke tohib taotleda üksnes üllaste vahenditega.

Sel juhul poleks paljastada muidugi mitte midagi. Aga nüüdismaailma «ajakultus» (millest räägib keskaja kultuuri uurija Aron Gurevitš) sunnib poliitikas peale lühimad teed ja kiireimad lahendused. Hinnatakse tulemust, mitte protsessi, ja võimust võtabki eesmärgi­eetika. Seda annab vikitada küll ja küll.

Teose arengut visandist lõppvormistuseks saab mudeldada kui liikumist kunstireeglistiku perifeeriast keskme suunas. Kummatigi näeme, et mingil ajal hakkasid kese ja perifeeria kohti vahetama: valmisteoste kõrval omandasid väärtuse visandid, omaette kunstiliigiks muutus joonistus (mis seni oli endast kujutanud pelka eeltööd; nüüd aga tehakse Michelangelo skitsidest eraldi näitusi), romantilises kirjanduses tekkis fragmendi žanr ja kirjandusteaduses mood kuulutada autori lõpetamata tekstid tema peateosteks (nõnda hindas Albert Trummal, mu väliskirjanduse õppejõud, Gustave Flaubert’i «Bouvard’i ja Pécuchet’d», mitte «Madame Bovaryd»). Tuglas, kes hävitas oma kõhkluste ja otsingute tunnistused, sulges ka igaveseks sissepääsu ühte huviväärsesse sisemaailma. Põletas sillad.

Õpitahe on tahe tundma õppida tekkeprotsesse, tungida tulemuse sünni juurde, mõista tegijatele avanenud valikuid ja nende otsuselangetuste tagamaid. Nüüdsed ülemaailmsed poliitilised lekitised võivad paljudele ju aimu anda sellest, mismoodi ollakse diplomaat.

Isegi kui ei vasta tõele Plutarchose jutt, kuidas üks purjus kreeka lirva tõukas Makedoonia Aleksandri maha põletama Xerxese palee, kõlbab see ometi õpetuseks järelpõlvedele: tsivilisatsioonist ärgu tehtagu kättemaksu objekti! Parem siis juba piitsutatagu merd, nagu laskis teha Xerxes, kui lurjus torm oli minema pühkinud tema vastsed sillad üle Hellespontose.

Saladused ongi selleks, et need välja uurida. Muidu poleks inimkond iial avastanud ka looduse saladusi, mille tundmisel rajaneb tsivilisatsioon – muu hulgas nood seitse maailmaimet, mille saladusi (püramiidid!) lahendatakse siiamaani.

Avalikustamisvastane liikumine, mis on saanud turvaliselt sõjaka nime «andmekaitse», on väärdunud äärmustesse, kust seda tagasi painutada saab ainult vastasjõud, mida sama äärmuslikult esindab Wikileaks. Kui sellest lekitusmasinast, mis ähvardab tööle hakata nagu pidurdamatult vett tuppa kandvad luuad Johann Wolfgang von Goethe «Nõiduse õpilases», ei kasvagi muud kasu, siis ometi juhib see maailma tähelepanu andmete salastamise pandeemiale. Kaks näidet.

Ülikooli vastuvõtueksamile ei ilmu tudengikandidaadid enam mitte oma nime, vaid oma numbri all nagu Auschwitzi vangid! Ja viimati lugesime, et isikupuutumatuse, ei, isikuandmepuutumatuse kaitseks ei tohi lätlased ÜRO inimõiguste komitee tungival soovitusel enam kasutada meessoost nimede ainsuse tunnust, sõnalõpu s-tähte.

Näitlikult: nende senine Viljams Šekspīrs peab nüüd olema Viljam Šekspīr. Veelgi lollim variant! Varsti laieneb samasugune nõue Leedule, või õieti leedu keelele. Ning jääb vaid oodata, kunas meil, eestlastel, kästakse kreeka või vene nimesid kirjutada inglise keeles! Hiina nimedega see meil sinnapoole juba kukubki.

Et kultuuriteadvus on kodeeritud pärisnimedesse ja aastaarvudesse, siis kujuneb pärisnimede ümberlõikus kollektiivsele mälule sama lammutavaks nagu meie ajaarvamise asendus muhameedlikuga, mille kohaselt Suur Prantsuse Kodanlik Revolutsioon leidis aset 1167. aastal ning Eesti Vabariik sündis 1296. aastal! Andmekaitse teel me liigume kultuurikatastroofi poole.

Me pigistame silmad kinni, et mitte kellegi eraellu tungida ja sammume üksteisel kõvasti käest kinni hoides kuristikku nagu Pieter Bruegeli «Pimedad». «Avage silmad!» hüüab Wikileaks üle maailma. Või vähemalt paneb meid nõnda hüüdma.

Paradoks on, et mitte mingi avalikustus ei kaota maailmast saladusi. Omal moel sõnastab selle tarkuse juba Koguja: «Kes lisab teadmisi, see lisab valu!» Millegi teadasaam tekitab alati uusi küsimusi. Nagu ütles Juri Lotman oma viimses intervjuus 1993: «Kui kõrgharidus on hea, mitte keskkooli kordus, siis lõppude lõpuks kutsub ta inimesel esile šoki. Sest valdkonnast, kus ta tutvus tõdedega, suundub ta valdkonda, kus õpib tundma kahtlust. Ja mida rohkem inimene teab, seda rohkem ta kahtleb... Ja see pole enam mitte üksnes teaduse, mitte üksnes kunsti, vaid ka kultuuri kui terviku, sealhulgas ka poliitika ala.»

Saksa maneristil Nicolaus Knüpferil on õlimaal «Serubbaabel Dareiose ees» (1653), mis illustreerib apokrüüfilist piiblilugu. Kolm vahisõdurit võistelnud tugevaimat asja nimetades ning esimene öelnud: vein, teine: kuningas, kolmas: naine – aga veelgi kangem on tõde. Tolle kolmanda, võistluse võitnud Serubbaabeli sõnades kätkeb vastus ka meie küsimusele, kas Wikileaksi võib pidada Pandora laekaks.

Pandora oma laekaga oli esimene naine – Naine. Aga temast tugevam on tõde.