Taavi Minnik.

FOTO: Erik Prozes

Tegelikult võiks ju anonüümse netikommentaariumi idee esiisaks lugeda vene keisrinna Katariina II poega Pauli. Kui Paul sai 1796. aastal Venemaa keisriks, laskis ta palee esimesel korrusel avada akna, mille alla kasti võisid alamad panna oma ettepanekuid, kaebusi ja palveid. Selle toa võti oli Pauli enda käes, kes alustas iga hommikut nende postituste läbivaatamisega. Kui kusagil ilmnes ebaõiglust ja puudusi, pidi tsaar väljastama resolutsiooni, et probleem lahendataks või süüdlasi karistataks.

Ajaloolaste hulgas pole üksmeelt küsimuses, miks Paul niimoodi talitada otsustas. Ühed leiavad, et Pauli algatus oli kooskõlas toonaste valgustuslike ideaalidega ning ta tahtis tõepoolest midagi paremaks muuta. Teised arvavad, et Paul lootis niiviisi saada pealekaebusi oma ema soosikutest vabanemiseks.

Ilmselt polegi Pauli algne motivatsioon niivõrd oluline, tähtsam on see, et idee töötas reaalsuses teisiti. Pauli kasti hakkas sadama roppusi ja solvanguid tema enda aadressil, mis isevalitsejat sedavõrd vihastas, et ta käskis kaebuste ja ettepanekute akna sulgeda.

Nagu Pauli aknakese puhul oli ka Eestis 1990. aastate lõpul avatud anonüümsete kommentaariumite algidee ju kaunis ja õilis. Neist pidid saama virtuaalsed agoraaplatsid, kus toimib otsedemokraatia ning kõik kodanikud on oodatud meid puudutavatel teemadel kaasa arutlema. Või kollektiivne aju, nagu seda on tabavalt nimetatud. Aastal 2016 võib täie kindlusega öelda, et anonüümsetest kommentaariumitest ei kujunenud valgusküllaseid agoraaplatse, vaid haisvad ja täisroojatud paneelmaja trepikojad.

Nii Paul I 18. sajandi algatuse kui ka 21. sajandi kollektiivse aju läbikukkumise põhjus on üks: anonüümsus. Anonüümsus ahvatleb inimesi rikkuma üldkehtivaid norme ja tavasid, tõukab neid egoistlikule ja antisotsiaalsele käitumisele. Anonüümses internetiruumis vohab karistamatus. Anonüümsus tähendab võimalust esineda kellenagi, kes me tegelikult ei ole. Inimloomus on juba selline, et püüdleb tunnustuse ja imetluse poole. Kui anonüümses internetiruumis pole keegi võimeline seda pälvima tänu oma vaimsetele võimetele, võib kergusega ümber kehastuda karjajuhiks ning pretendeerida heakskiidule jõu ja ähvarduse abil. Anonüümsus annab kindluse, et mingit karistust sellele ei järgne.

Tegelikult jõuame anonüümsetest kommentaariumitest rääkides küsimuseni, kuidas mõistame vabadust. Mina isiklikult ei saa ja ei taha nõustuda nende kaaskodanikega, kes näevad vabaduses karistamatust. Aeg on tunnistada, et vabadus ja vastutus kuuluvad lahutamatult kokku. Vabadus tähendab seda, et vastutada tuleb iga sõna ja iga teo eest. See on põhitingimus, et võiksime nüüd tõepoolest koguneda aruteludeks virtuaalsetele agoraaplatsidele, mitte edasi lämbuda lagastatud trepikodades.