:format(webp)/nginx/o/2015/09/01/4441901t1h9982.jpg)
21. jaanuaril leidis Londonis aset sündmus, millel on rahvusvahelistele suhetele pikaajaline mõju, kuid mis Eesti ajakirjanduses ei ole paraku veel adekvaatset kajastust leidnud. Nimelt kuulutas Sir Robert Owen välja Londoni Kõrgema Kohtu avaliku juurdluse tulemused Aleksandr Litvinenko surma asjus, kirjutab semiootik Mihhail Lotman oma blogis.
See on mahukas dokument, mis koosneb kahest osast. Üks, mille maht on 326 lk, on avalik. Sellele tulevad juurde salastatud lisad, mille mahu kohta ei oska midagi arvata.
Kuna see dokument sattus kohe putinoidide risttule alla, mis püüdis nii selle tähtsust kui ka mahtu vähendada, pean vajalikuks rõhutada, et tegu on üksnes lõppraportiga, millele lisanduvad mitmed köited juurdluse, tunnistuste jm materjale.
/nginx/o/2016/02/01/4957131t1h9ad9.jpg)
Samuti vajavad seletust mõningad väljendid kohtuniku otsuses. Nimelt kohtame seal selliseid asju nagu «ma olen kindel» (I am sure) ja «on võimalik» (probably), mille kohta Kremli propagandistid ja ka mõni Eesti kommenteerija on teinud mõnitavaid märkusi (stiilis, mis tähtsust on sellel, mida mingi suvaline tüüp usub või arvab).
Kõigepealt tuleb seletada, mis on Londoni Kõrge Kohtu avalik juurdlus. Tegemist on spetsiifilise institutsiooniga, mis lisaks Inglismaale ja Walesile tegutseb ka Iirimaal ja Kanadas. Võrreldes teiste toimingutega on avalik menetlus tihti lihtsustatud ning kohtuotsused kuulutab välja vaid üks kohtunik, kelleks on tavaliselt väga lugupeetud jurist või ühiskonnategelane. Praegusel juhul oli selleks Sir Robert Owen, kelle autoriteeti pidi tunnistama ka Kreml, väljendades kahetsust, et nii lugupeetud inimene oli sunnitud tegema sellise poliitiliselt kallutatud otsuse.
Avalik kohtujuurdlus on selline menetluse vorm, mida Inglismaal võib rakendada siis, kui tegemist on ühiskondlikult olulise asjaga, kuid kriminaal- või tsiviilmenetlust takistab nt kohtualuste kättesaamatus, nagu ka kõnealusel juhul, kus põhilised kahtlustatavad Kovtun ja Lugovoi keeldusid kohtusse ilmumast. Erinevalt kriminaal- ja tsiviilmenetlusest ei määra avalik menetlus karistust, selle eesmärk on tõe väljaselgitamine ja väljakuulutamine. Kõigepealt saadetakse juurdluse tulemused valitsusele, seejärel ajakirjandusele.
Juurdluse tulemused ja soovitused ei ole võimude jaoks siduvad, kuid sellegipoolest võivad avalikul juurdlusel olla väga tõsised tagajärjed: tegu pole enam kellegi arvamuse, versiooni, süüdistusega jne, vaid kohtu poolt kinnitust leidnud tõsiasjaga, millel on suur ühiskondlik tähtsus.
Mida aga tähendavad sõnad «kindel» ja «võimalik»? Kõigepealt peab rõhutama, et kohtuniku sule all pole need mitte lihtsalt sõnad, vaid täpselt määratletud terminid. «Kindel» (mõnikord kasutab kohtunik samas tähenduses väljendit «There is abundant evidence that...» -- «On rohkesti tõendeid, et...») tähendab seda, et kohtuniku hinnangul oleks see asjaolu kriminaalkohtus viinud süüdistuseni väljaspool põhjendatud kahtlust (beyond reasonable doubt).
Mis aga puudutab sõna «võimalik», siis see tähendab, et süüdistus oleks leidnud kinnitust tsiviilkohtus. Angloameerika kohtusüsteemis seisneb vahe kriminaal- ja tsiviilkohtu vahel muuseas ka selles, et kriminaalkohtus on kohtualusel süütuse presumptsioon, tsiviilkohtus aga seda ei ole. Üks kuulsamaid sedalaadi juhuseid, tõsi küll, Ameerika kohtuotsustes, oli O. J. Simpsoni lahutatud naise ja tema armukese mõrv. Kriminaalkohtus jäi O. J. Simpsoni süü tõestamata, kuid tsiviilkohtus jäi ta mõrvas süüdi, kuna ei olnud tõenäoline, et keegi teine oleks selle kuriteo sooritanud.
Nüüd aga lühendatult tähtsamad järeldused, milleni jõudis kohtunik Sir Robert Owen (need on koondatud dokumendi 10. osas):
Kohtunik on kindel:
Kohtunik peab võimalikuks:
/nginx/o/2016/02/01/4957201t1he41c.jpg)
Vene meedia ja välisministeerium reageerisid teravas toonis, kuid sisuliselt ebamääraselt. Välisminister Lavrov lubas Inglismaa kohtusse kaevata. Siin on kaks paradoksaalset asjaolu. Esiteks, Venemaa oli varem sellel aastal kuulutanud, et ta ei allu rahvusvahelistele kohtutele, mis tähendab, et juhul kui ta kohtus kaotab, siis ta seda otsust ignoreerib, juhul kui võidab, siis võidab. Teine vastuolu seisneb selles, et ühelt poolt öeldakse, et see on Robert Oweni subjektiivne arvamus, teiselt poolt aga tunnistatakse, et see on Briti ametlik seisukoht. Teine süüdistuste tsükkel on seotud sellega, et juurdlus ei teinud koostööd Venemaa prokuratuuriga. Mis peaaegu vastab tõele, aga vice versa: see oli Venemaa prokuratuur, kes ei teinud koostööd juurdlusega. Härrased Lugovoi ja Kovtun kohtusse ei ilmunud, Lugovoi pakkus algul, et osaleb kohtumenetluses Skype’i teel, pärast aga mõtles ümber.
Samuti on tõetera väites, et Briti valitsus sekkus kohtuprotsessi. Tõepoolest sekkus, nimelt püüdis seda takistada. Esimene kohus Lugovoi ja Kovtuni üle lõppes tulemuseta, kuna süüalused ei ilmunud istungitele. Briti valitsus aga salastas kõik kohtudokumendid, k.a politseiraporti ja prokuratuuri süüdistusaktid (avalikkus sai teada ainult nii palju, et nii politsei kui ka prokuratuuri seisukohalt pole Lugovoi ja Kovtuni süüs mingit kahtlust). Litvinenko lesk Marina tegi koos oma advokaatidega tohutuid jõupingutusi, et tema mehe mõrv saaks ikkagi kohtuliku lahenduse kas või avatud juurdluse vormis. Teda toetasid mõned konservatiivsed poliitikud, kuid mitte valitsuse liikmed. Isiklikult olid vastu nii leiboristidest peaministrid Tony Blair, Gordon Brown ja konservatiiv David Cameron kui ka siseminister Theresa May.
Poliitikud kartsid, et tõde selles asjas võib suhted Venemaaga lootusetult rikkuda. Inglismaa neelas alla Gruusia sõja ja isegi Krimmi annekteerimise, kuid mida nad ei saanud alla neelata, oli reisilennuki jultunud allatulistamine «ei tea kelle poolt»: Malaisia reis MH17 lasti alla 17. juulil 2014, juba 22. juulil sanktsioneeris siseminister Theresa May avatud juurdluse Litvinenko surma asjus. Siiski olid juurdlusele kehtestatud ranged piirangud, nagu näiteks ei tohtinud kasutada salastatud dokumente ja tuli lähtuda ainult avalikust teabest. Juurdlusele lisatud salastatud lisad on määratud valitsusele ning ei olnud tulemuste seisukohalt otsustava tähendusega.
Üks oluline küsimus on see, kellele on juurdluse aruanne adresseeritud. Põhiline adressaat on Briti valitsus ja Briti avalikkus. Kuid asi sellega ei piirdu, dokument mängib juba praegu olulist rolli kogu läänemaailma suhtumises Putini Venemaasse ja see mõju kasvab pidevalt, võiks isegi öelda, et iga päevaga. On ära märgitud kohtunik Oweni kompetentsus ja lausa meisterlikkus nii juurdluse läbiviimisel kui aruande koostamisel. Nt tuntud majandusteadlane ja poliitiline publitsist Will Hutton, kes on sõltumatu vaatlejana praeguse valitsuse suhtes üsna kriitiline, kirjutab The Guardianis, et Sir Robert Owen oma juurdlusega esindab parimat Briti juriidilises traditsioonis. «Tema möödunud nädalal avaldatud raport Aleksandr Litvinenko surma asjaoludest on oma žanri klassika – piinliku täpsusega tõenduspõhine, erapooletu ja läbikaalutud.» Omalt poolt võin lisada ainult niipalju, et tegemist on väga haarava ja õpetliku lugemisega.
Kremli propagandamasin püüab juurdluse tulemusi igati õõnestada, kuid see pole õnnestunud. Ent see aruanne polnudki neile mõeldud ning Moskva haiglane reaktsioon vaid kahandab Kremli propaganda niigi vähest usaldusväärsust.
/nginx/o/2016/02/01/4957221t1h1b20.jpg)
Kuid kes oli Aleksandr Litvinenko, kelle pärast nüüd nii suur tüli on tõusnud? Eesti meedia levitab kahetsusväärselt tema kohta valeandmeid. Peaaegu alati nimetatakse teda spiooniks, tihti endiseks KGBlaseks. Spioon (st luuraja) polnud Litvinenko kunagi, KGBs töötas ta karjääri algul lühikest aega, tegeledes seal vastuluurega. Tema põhitöö Venemaa salateenistuses oli seotud FSBga, kus tema valdkonnaks oli võitlus organiseeritud kuritegevusega.
Alates 1997. aastast oli ta FSB 7. osakonna juhi abi. See osakond, mille nimi oli Kuritegelike Organisatsioonide Jälitamise ja Likvideerimise Valitsus (URPO), oli eliitüksus, mis tegutses suurel määral väljaspool seaduslikku raamistikku, teisisõnu, ühendas endas salateenistuse ja surmaeskadroni elemente. Ei ole teada, kas ka Litvinenko osales ebaseaduslikes operatsioonides. Üks Venemaa tuntumaid dissidente Sergei Grigorjants, kes süüdistas URPOt oma poja Timofei tapmises ja suhtus seetõttu Litvinenkosse vaenulikult, ei leidnud viimase kohta mingit kompromiteerivat materjali.
Nüüd mõningad seigad Litvinenko elust ja professionaalsest tegevusest. Veel 1994. aastal päästis ta Venemaa tollal ühe mõjuvõimsama inimese, oligarhi ja poliitiku Boriss Berezovski organiseeritud kuritegevuse korraldatud palgamõrvast. Tänutäheks võttis Berezovski ta oma ihukaitsjaks, kuid Litvinenko jätkas teenistust FSBs, kus ta andeka juurdlejana tegi kiiret ja edukat karjääri, vanemleitnandist alampolkovnikuks. Järgmine saatuslik sündmus oli samuti seotud Berezovskiga, kes tahtis Litvinenkot tutvustada uuele FSB juhile, vähetuntud Vladimir Putinile, kelle ta olevat ise pukki pannud, tundes selle üle suurt uhkust (tegelikult polnud Putini tõus nii lihtne, aga Berezovski roll oli selles kindlasti märkimisväärne): «Mine, tutvu, vaata, millise suurepärase poisi panime sinu abiga [FSB direktoriks – ML].»
. Litvinenko, kes ei olnud rahul sellega, kuidas FSB võitleb organiseeritud kuritegevusega (vahistatakse väikseid tegijaid, aga ninamehed jäävad puutumata), võttis kaasa omakoostatud skeemi Vene organiseeritud kuritegevusest ning näitas seda Putinile. Putin vaatas seda ega öelnud ühtegi sõna. Hiljem selgus, miks. Selle skeemi peal on näidatud, et Peterburis tegutsev nn Tambovi maffia kontrollis kohaliku FSB tegevust. Litvinenko ei teadnud siis, et ta näitab seda skeemi samale isikule, kelle kaudu seda kontrolli teostati. See leidis aset 1998. aasta suvel.
Sama aasta novembris teatas Litvinenko oma nelja kolleegiga, et nad said ebaseadusliku käsu tappa Boriss Berezovski. See oli kuulus pressikonverents, kus FSB ohvitserid esinesid anonüümselt, üks (Viktor Šebalin) kandis koguni maski. Anonüümseks ei jäänud vaid üks – Aleksandr Litvinenko. Sellele järgnesid kolm Litvinenko vahistamist, mille vahele mahtus ka tema mõrvakatse. Ning Litvinenko põgenes Ühendkuningriiki, kus sai algul varjupaiga ja hiljem kodakondsuse. Ta jätkas oma juurdlusi, nüüd juba eradetektiivi ja publitsistina, samas konsulteerides Briti luuret Vene organiseeritud kuritegevuse asjus. Ta avaldas mitu kirjutist, mis paljastasid Putini režiimi kuritegelikkust. Üks tema raamat on tõlgitud 2007. aastal ka eesti keelde – «FSB laseb Venemaa õhku». Veel tuleb ära märkida tema oluline raamat «Kriminaalne Lubjanka grupeering» (2002), milles ta väidab, et FSB ei ole mitte üksnes organiseeritud kuritegevusega mestis, vaid on lausa selle poolt juhitud. Peale selle on ta avaldanud terve rea artikleid, nende seas ka «Kremli Tšikatilo», kus ta võrdleb Putinit seksuaalmaniaki ja sarimõrvari Andrei Tšikatiloga. Just selles sisaldub väide Putini pedofiilia kohta.
/nginx/o/2016/02/01/4957231t1hce16.jpg)
Kahetsusväärselt just see asjaolu on erutanud kollast ajakirjandust kõige rohkem. Eestis aga on Linnar Priimägi viskunud Putini kaitseks ambrasuurile, süüdistades Sir Robert Owenit harimatuses ning tehes maha kõik juurdluse järeldused, kuna nad on vaid «ilmselt», «tõenäoliselt» ja «arvatavasti». Jne, kogu Kremli propaganda arsenal. Sir Robert Oweni ebakompetentsus seisneb selles, et ta ei tunne Vene rahva kombeid ja rituaale. Nimelt olla kõhu suudlemine selline rituaal, millega valitseja teeb poliitilise deklaratsiooni.
Tõestusmaterjaliks on Pravdini kaheköiteline vene-eesti sõnaraamat, kust autor luges välja, et život ei tähenda mitte üksnes kõhtu, vaid ka elu (ja samuti jõukust). Otsustavaks tõendiks on aga 1937. aastal režissöör Petrovi vändatud mängufilm «Peeter Esimene». Ma ei ole seda filmi näinud, aga üht-teist tean Peeter Esimesest, kes elas väga intensiivset ja rikkalikku seksuaalelu ning pedofiiliaepisoodid ei olnud tema seksuaaltegevuse seas sugugi kõige eksootilisemad. Ma ei tea, mida täpselt endast kujutas kõhu suudlemise stseen Petrovi filmis, kuid ühes võib kindel olla: etnograafilise materjalina see ei kõlba. Sellist rituaali nagu valitsejapoolne võimu deklareerimine poisikese naba suudlemise läbi vene traditsioon ei tunne, see on härra Priimäe fantaasia.
Kogu Priimäe kirjutis on pühendatud ühele episoodile, mis sai kuulsaks «Putin ja poiss Nikita» nime all. Siin tuleb natuke teada konteksti. Putin joob väga harva, ta on peaaegu täiskarsklane. Aga sel päeval tähistas ta koos kursantidega mingit sündmust ja läks pärast seda jalutama. Ta nägi poiss Nikitat, laskus tema ette põlvili, tõmbas tema maika üles, suudles ta kõhtu, tõusis püsti ja eemaldus. Algul püüdis seda teha väärikalt, pärast aga peaaegu et pistis jooksu. Omal ajal oli see Youtube’i ja Rutube’i hitt, kuid praegu on see kõigist Venemaa serveritest ära korjatud, aga säilinud siiski välismaistes. Näiteks siin. Vaataja otsustagu ise, kas tegu on piduliku rituaaliga või impulsiivse teoga, mis üllatas ka tegijat ennast.
Kuid sel episoodil ei ole mingit seost Litvinenko mõrvajuurdlusega. Kohtunik Owen ei tee ühtegi järeldust Putini pedofiilia kohta. Ta uurib üksnes võimalikke motiive, miks Putinil võis olla isiklik vimm Litvinenko suhtes. Ning see, et Litvinenko süüdistas Putinit pedofiilias, oli vaid üks viiest võimalikust motiivist ja neist sugugi mitte tähtsaim. Kohtunik ei kasutanud seda sõna kordagi oma järeldustes, vaid üksnes Litvinenko tsitaatides. Ent kui juba sel teemal rääkida, siis Litvinenko süüdistused ei põhinenud sugugi ambivalentsel episoodil Nikitaga.
Põhiargument oli FSB filmitud stseen, kus Putin on voodis kahe poisiga. Sellest filmist on Litvinenko väitel teadlikud mitmed FSB endised ja praegused töötajad. On samuti teada, et kui Putinist sai FSB direktor, oli FSB asedirektor kindralpolkovnik Anatoli Trofimov nördinud, et nüüd on FSB pedofiilide kätes. Käsuliini poolest oli ta Putini alluv, kuid tema auaste oli palju kõrgem kui alampolkovnik Putinil. Trofimov läks erru ja mõne aja pärast lasti ta koos naisega maha oma maja ukse ees. Selles süüdistati mingeid kriminaalseid grupeeringuid, kuid ekspertide arvates ei oleks mitte ükski kriminaalne grupeering julgenud tappa FSB kindralpolkovnikut. Kummalisel kombel ei tundnud FSB ise juurdluse vastu suuremat huvi. Ma ei taha ühtegi head sõna öelda kindral Trofimovi kohta. Ta oli kagebiit selle sõna kõige halvemas mõttes. Tema jälitas ja kiusas taga teisitimõtlejaid. Kuid saatuslikuks sai talle arvatavasti põlgus pedofiilide vastu.
Ajakirjanik Artjom Borovik paljastas oma viimases autorisaates «Täiesti salajane» Venemaa peaprokurör Skuratovi seksiskandaali. Saate lõpus teatas ta, et järgmine saade on pühendatud Putinile. Kuid seda ei tulnud, kuna eralennuk koos Boroviki ja veel kaheksa inimesega kukkus alla kohe pärast starti. Kõik pardalviibinud hukkusid ning Borovikiga kaasas olnud dokumendid hävisid või kadusid. Tema isa, juba nõukogude ajal tuntud funktsionäär ja publitsist Genrihh Borovik ei usu, et tegu oli juhusega, ning süüdistab õnnetuse korraldamises võime.
Filmi olemasolust ja Putini pedofiiliast oli teadlik ka läände pagenud KGB kindral Oleg Kalugin, kes omaenda sõnul hoiatas Litvinenkot, et ta filmist ei kirjutaks: sellist sensitiivset informatsiooni tuleb hoida oma julgeoleku tagatisena (märgime sulgudes, et Oleg Kalugin hoiab küll üsna palju informatsiooni oma julgeoleku tagatisena ning ehkki ta põlastab Putinit, piirdub ta tavaliselt nende faktide mainimisega, mis on juba teistest allikatest teada). Siin on katkend tema esinemisest, pedofiiliast tuleb juttu pärast neljandat minutit:
Tõenäolisemaks Litvinenko mõrva päästikuks ei olnud aga süüdistus pedofiilias, vaid tema paljastused Putini seotusest organiseeritud kuritegevusega grupeeringuga. Selle paljastamisel ei piirdunud Litvinenko oma publitsistliku raamatuga, vaid koostas eradetektiivina põhjaliku toimiku, mille andis üle Hispaania võimudele. Ning Hispaania kohus mõistis suurel määral nendest andmetest lähtudes selle grupeeringu Hispaanias viibinud juhid vangi. Kuid tähtsam on, et välja tuli tihe koostöö maffia ja FSB vahel, koostöö, millesse oli kaasatud ka Putin. Siin on aga üks oluline detail: Putini Venemaal tekkis veel üks karistusorgan, nimelt Juurdluskomitee (lisaks politseile, FSBle ja prokuratuurile). Selle eesotsas on Putini vana sõber Leningradi ülikoolist, kindrali auastmesse tõusnud Aleksandr Bastrõkin. Selgus, et ta ei ole mitte üksnes tihedalt seotud Tambovi maffiaga, vaid on suisa selle jooksupoiss. Igatahes pärast oma ametisse määramist ei tänanud ta mitte Venemaa presidenti Putinit, kes ta ametlikult sellesse määras, vaid grupeeringu juhti Gennadi Petrovi, kes nimetab Bastrõkinit patroneerivalt Sašaks.
/nginx/o/2016/02/01/4957355t1hd9f2.jpg)
Selles nn Petrovi toimikus on veel palju huvitavaid detaile, kuid meie jaoks on oluline see, et nii Hispaania võimud kui ka Briti avalikkus nägid, et Litvinenko teeb väga kvaliteetset tööd ning tema andmed ja süüdistused on usaldusväärsed. Petrovi toimik ei ole ainus Litvinenko koostatud dosjee, mis pärast tema surma avalikuks sai. Mitte ükski neist ei tõota praegusele Venemaa režiimile midagi head. See on nagu hauast tõusnud käsi, mis pigistab oma mõrtsuka kõri.
Pärast juurdluse avalikustamist ei saa mitte ükski Euroopa ega Ameerika liider väita, et ta ei tea Putini kombest korraldada salamõrvu. Hispaania kohtuprotsess Vene maffia üle tõestas tema seose kriminaalmaailmaga. Briti siseminister Theresa May hoiatas liitlasi, et Putini palgamõrvarid võivad liikuda ka teistes liitlasriikides. BBC avaldas 30-minutilise dokfilmi Putini korruptsioonist. Selle kõige tähtsam osa oli USA abifinantsministri Adam J. Szubini vastused. Temalt küsiti otse: kas Putin on korruptant? Vastus oli positiivne. Kas USA valitsus teab, et Putin on korruptant? Vastus jällegi positiivne. Ning lõpuks: kui kaua on teadnud? Vastus: kaua. Kremlis võidakse teha nägu, et see on kõik naeruväärne, ent asi on naljast kaugel. Juba praegu jättis Putin ära terve rea välisvisiite, saates enda asemel peaminister Medvedevi. Tundub, et viimane on esialgu veel salongikõlblik.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/21/6912773t1hc906.jpg)