/nginx/o/2016/01/04/4849773t1h9c27.jpg)
Ei ole mõistuspärane põhiseadusega määrata ELi Kontrollikoja liikmeid ja inimesi paari panna. Nende küsimuste lahendamiseks on leiutatud valitsemisaparatuuri instrumendid. Paraku, see instrumentaarium on krigisevalt roostes, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Kolm vemmeldava verega noort musketäri arutavad omavahel tõemeeli päevade kaupa, milliseid perekondi on meie riigis vaja – kas samasoolisi või erisoolisi, kas abielusid või häbielusid. Kui ikka väga paljud inimesed Eestimaal ei ole senini aru saanud samasooliste perede mõttekusest, siis peaks olema päevselge, et kolm samasoolist ei saa sellist delikaatset asja omavahel ära otsustada. Ilmselgelt oleks laua äärde otsustajaks vaja ka teise soo esindajat.
Kui igal hommikul ärgates saame ikka ja jälle teada, et kõik jumalast loodud inimesed on maamunal võrdsed, siis ei saa ometi kolm musketäri õpipoissi otsustada mileedide eest neid puudutavaid küsimusi. Arutavad ja jauravad, aga õhtul magama minnes ikka sama lugu – üks oli rääkinud august ja teine augu ümber olevast aiast. Keegi saadeti pikale lainele ja keegi tekitas lühiühenduse. Järgmiseks hommikuks selgus, et kõik tüssasid kõiki ja tants aurukatla ümber algab uuesti.
Kus nüüd on Marianne Mikko oma igipõlise nõudmisega (mis juba mitu korda parlamendikoha taganud), et iga aparaadi juhtide seas (ja üleüldse igal pool) peab olema ühepalju naisi ja mehi. See nõue peaks kehtima siis ka riigiaparaadi koalitsioonijuhtide kohta.
Muidugi – kust võtta meie poliitmaastikul erakond, mida juhiks naine – no ei ole ju. Ainuke väljapääs oleks kutsuda appi Kadri Simson. Ta ei juhi küll kogu Keskerakonda, kuid vähemasti on tal Riigikogus oma fraktsioon käsutada. Aitaks võibolla, kui sotsid tooksid kapist välja Urve Palo (mitte sellest kapist, mida teie mõtlesite).
Aga proua Palo istub vait kui hiir. Asjata – tema tegutsemise ajal lendasid vähemalt sädemed ja tal õnnestus nii mõnegi mehe südamelöögid rütmist välja viia. Juhan Parts toibus elule alles nädalapäevad tagasi, kui tele «Foorumis» lõpuks suu lahti tegi.
Kurjad keeled räägivad, et kogu selle abielulaadse tantsu taga on saatuslik leivatükk. Sotsid tahtvat vägisi Partsult leivatükki ära võtta. No kuhu see kõlbab – juba Piiblis on kirjas: parem kuivanud leivatükk rahus, kui majatäis pidusööki riiuga.
Tegelikult on asi veelgi segasem – Ossinovski, kes sihib hoopiski suuremat pirukat, tahab ka peaminister Rõivaselt leivatüki röövida. Kahtlustan, et kui nii edasi, jääb sotside noormusketär hoopis tühja kõhu ja murtud mõõgaga.
Kui juba poliitikakorüfee Mart Laar võttis sõna – no olete ikka pehmod seal Toompeal, mehemeelt on vaja, tehke midagi – siis on tõesti asi hullusti. Lisaksin, et nüüd oleks otsustamisel abiks vaja just naisemeelt.
Teisalt, võib ka aru saada, et parlamendi uustulnukad (Vabaerakond, EKRE) on tõesti narri olukorda pandud, kui peavad helpima eelmise riigikogu ärajahtunud suppi. Selle korduva ülessoojendamise haput lõhna on tunda kaugele.
Algatatud on teatrieksperiment, kus poliitteatris lavastatakse ühel ja samal laval korraga kahte näitemängu. Üks lavatükk on «Parts 2.0: Juhani lähetamine Euroopasse» ja teine «Abielulaadse kooselu võimalikkusest Eestis».
Kaldun arvama, et suurem osa asjaosalistest päästaksid oma näo, kui esimesele etendusele tõmmata eesriie alla, et publik saaks aplodeerida (või siis jalgu trampida) ja Parts saaks lennukipileti tuttava lennufirma Estonian Airi aseaine abiga ära broneerida.
Teise etenduse stsenaarium tuleks aga tagasi kappi panna, võtta puhas paberileht ja hakata uut käsikirja kirjutama. Ja nagu eespool mainitud, osatäitjaid tuleks hoolikalt valida ja võimalikult tasakaalus mõlemast soost.
Kogu sellest paarisuhete kammaijaast on siiski nii palju tolku, et teadvustati – Eesti peaks olema pääsenud kiikingu ja naisekandmise kõrval (juhin tähelepanu, et mees ei kanna naist mitte kätel, vaid seljas!) Guinnessi rekordite raamatusse uuel alal. Nimelt arvan, et maailmas pole teist riiki, kes elaks põhiseaduse järgi, mille (üks) autor istuks sama riigi seadusandlikus kogus veel 24 aastat pärast põhiseaduse vastuvõtmist. Au Jüri Adamsile!
Küsite – mis siis? Aga seepärast, et on harukordne, kuna saame vajaduse korral kohale kutsuda põhiseaduse kaasautorid (lisaks kasvõi Liia Hänni, Jüri Raidla) ja küsida neilt, mida nad ühe või teise pügala kirjapanekul ikkagi mõtlesid. Eks katsugu USA Kongressi liikmed küsida James Madisonilt, mida ta täpselt mõtles 229 aastat tagasi, kui Ameerika Ühendriikide põhiseaduse §-sse 9 (3) kirjutati: «keelatud on võtta vastu põhiõiguste äravõtmise akte ning tagasiulatuva mõjuga seadusi».
Kui võtta Ameerika eeskujuks (põhiseaduse 9000 parandusettepanekust on 27 ratifitseeritud), siis võiks tõenäosusteooria kohaselt alles 333. meie põhiseaduse muudatusettepanek läbi minna, mis tähendab, et see ei murene niipea.
Niisiis, saime teada, et meie põhiseadus on nagu koraan – seda võib avada vaid lugemiseks, mitte ümberkirjutamiseks. Õige kah, ei ole ju mõistuspärane sellega määrata ELi Kontrollikoja liikmeid ja inimesi paari panna. Nende küsimuste lahendamiseks on leiutatud riigivalitsemise instrumendid. Paraku, vajalik instrumentaarium on roostes ja krigiseb kurjakuulutavalt.
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».
:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)