Neeme Korv

FOTO: Peeter Langovits

Olen sel nädalal lugenud mitmeid käsitlusi, kuidas tehnoloogia meie elu muudab. Wikileaksi hiigelleke on pannud meid arutlema selle üle, millised saavad olema nii-öelda uue maailma jõujooned ja võimumängud. Sest ega olemuslikult ei muutu inimeses suurt midagi. Hirmud ja ihad jäävad endisteks.


Siit kisub meid vägisi mõttekiirusel juba filosoofilistesse sügavikesse. Mõtelda on mõnus, kuid igapäevaelu kulgeb siiski hulga aeglasemalt hoopis maisemat rada. Hommikul viid lasteaeda lapse, kelle suurim mure seostub parajasti ära tulnud piimahambaga. Varsti on jõulud, pered istuvad ühiselt lauda. Siis tuleb uus aasta ja siis... riigikogu valimised, mille president sel nädalal välja kuulutas.

Wikileaksi leke on tekitanud arutelu privaatsuse järkjärgulisest kadumisest ja üldisest usalduskriisist. «Privaatsus» ja «usaldus» on demokraatlikest valimistest rääkides «lihtsuse» ja «ühetaolisuse» kõrval ühed enim kasutatavad mõisted. Eestis on aastaid saanud valimistel oma häält ka elektrooniliselt anda. E-hääletamise populaarsus on hüppeliselt kasvanud.

Kui 2005. aasta kohalikel valimistel oli e-hääletajaid alla 10 000, siis mullu oli neid kümme korda enam.

Kas meil valijatena on Wikileaksi «uue maailmakorra» taustal põhjust muret tunda, et meie häält võib kuidagi kurjalt ära kasutada? Või näiteks avalikkuse ette lekkida? Kas rohkem e-hääli tähendab suuremat riski?

Segadust võib külvata ka asjaolu, et meile antakse korraga kahte, täiesti vastandlikku teavet. Ühelt poolt rõhutatakse e-valimiste erakordset turvalisust, aga samal ajal räägivad küberturbe asjatundjad teises kontekstis, et iga arvutikasutaja liigutus, iga hiire­klikk jätab jälje.

Autovargad on aastaid valmistanud peavalu kallite ja ihaldusväärsete masinate tootjatele ja omanikele, häkkides lahti nende immobilaiserid. Sarnased  seadmed on ka uuematel odavamatel rahvaautodel, aga nendega vaeva ei nähta. Kuritegelikul turul pole lihtsalt nõudlust.

E-valimistega on tõenäoliselt üsna samamoodi. Eesti on siin nii-öelda odava rahvaauto rollis, USA esindab aga luksbrändi. Ja Wikileaksile, rääkigu ta pealegi läbipaistvusest ja eetikast, on kasulik olla suures mängus. See muidugi ei tähenda, et kohalikke Wikileakse üldse ei teki.

Kuid nende tasemeks jääb arvatavasti veel mõnda aega labane konnatiik (mõne avaliku elu tegelase intiimkirja ülesriputamine vms). Veel kord – inimeste hirmud ja ihad ei muutu.

Jäljed võivad südamerahus olla, kuni pole jäljekütte. Või huvi nende palkamiseks. Kui aga niisugune huvi peaks tekkima, pole minu arvates ohus enam üksnes elektrooniline, vaid ka sedeli ja kastiga hääletus.