Jaan Lahe: kuidas tekivad rahvuslikud stereotüübid?

Jaan Lahe Foto: Liis Treimann

Tallinna Ülikooli usundiloo õppejõud Jaan Lahe tõdeb, et  suurel osal inimestest on väga kindel arvamus, millised ühe või teise rahvuse esindajad on. Eriti kindlad seisukohad on meil oma naaberrahvaste kohta.

Taevas on armastajad prantslased, kokad itaallased, pankurid belglased, tantsijad hispaanlased, politseinikud inglased ja kõike organiseerivad sakslased. Põrgus on armastajad sakslased, kokad inglased, pankurid hispaanlased, tantsijad belglased, politseinikud prantslased ja kõike organiseerivad itaallased.

Igasugused stereotüübid on tänapäeval hell ja tundlik teema, sest alati varitseb neist rääkijat või kirjutajat oht saada vääriti mõistetud. Sageli hakatakse talle ette heitma eelarvamuste propageerimist, ja kui jutt käib rahvustega seotud stereotüüpidest, võib see mõnel juhul tuua kaasa koguni süüdistuse rahvastevahelise vaenu õhutamises.

Eriti pälvivad lugejate meelepaha sel teemal kirjutajad, kes on juhtumisi teadlased, sest teadlaselt eeldatakse kogu aeg objektiivsust ja argumenteeritust – ka siis, kui ta kirjutab esseistina, mitte teadlasena.

Ja häda sulle, kui sa ei kirjuta mõne lugeja meelest piisavalt «teaduslikult» või kui see, mis sa ütled, lihtsalt ei meeldi! Siis oled sa kohe «punaprofessor» või «see, kes tituleerib ennast õpetlaseks». Ometi pole see aga piisav põhjus, et vahel ei võiks ka teadlane kirjutada mitteteaduslikult.

«Rahvuslik iseloom» on asi, mille olemasolu väitmist ei peeta juba ammu enam teaduslikuks. Ometi on suurel osal inimestest väga kindel arvamus, millised ühe või teise rahvuse esindajad on. Eriti kindlad seisukohad on meil oma naaberrahvaste kohta ja nii on see alati olnud.
Juba muistsetel rahvastel olid arvamused oma naabrite «rahvuslikust iseloomust».

Nii arvasid näiteks vanad egiptlased, et «asiaadid», nende naabruses elanud rändhõimud, on agressiivsed ja verejanulised. Kreeklased pidasid foiniiklasi salakavalateks ja kasuahneteks, roomlased kreeklasi aga kombelõtvadeks, partlasi sõnamurdlikeks ning kelte ja germaanlasi tooresteks ja tahumatuteks.

Eurooplased on Aasia rahvaid hiljemgi mustades värvides näinud. Räägitakse «asiaatlikust laiskusest», «asiaatlikust julmusest» ja millest kõigest veel. Ega aasialasedki vastust võlgu jää.

Paljude iraanlaste ja araablaste meelest on «lääne inimesed» degenerandid, kellele läheb korda vaid materiaalne heaolu, kelle moraal on madal ja kellel puuduvad põhimõtted ja usk. Paljude «lääne inimeste» meelest on aga iraanlased ja araablased harimatud fanaatikud ja fundamentalistid, kellelt võib oodata vaid terrorirünnakuid.

See, milliseid iseloomujooni teistes rahvastes nähakse, võib olla varieeruv, kuid eeskätt nähakse neis ikka negatiivseid jooni. Ja see nähtus on niivõrd levinud, et seda ei saa seletada vaid eestlaste «rahvusliku iseloomuga».

Mõnikord on põhjuseks, miks teistes nähakse eeskätt halba, kunagi aset leidnud või veel praegugi aset leidvad etnilised ja kultuurikonfliktid (mis leiavad ju aset kogu maailmas), kuid selle peamine põhjus on ilmselt siiski psühholoogiline. Meile kõigile on ju omane ennast teistega võrrelda.

Enamasti võrdleme end ikka mitte suvaliste võõrastega, vaid oma naabritega, ja et ennast hästi tunda, on meil vaja endale tõestada, et oleme naabritest paremad (millest tuleneb muidugi automaatselt, et naabrid on meist halvemad). Selles osas ei ole võrreldes minevikuga midagi muutunud.

Küll aga on kasvanud inimeste ring, keda me võime pidada oma naabriteks. Tänu kiiretele transpordi- ja kommunikatsioonivahenditele on meie naabriteks saanud ka «halvad iraanlased ja araablased», põhjakorealased ja muud ja meile läheb vägagi korda, mida nad oma maal teevad.

Aga oluliselt on kasvanud ka nende naabrite hulk, kellele me vaatame alt üles, ja see on toonud kaasa ühe uue probleemi – mida rohkem on meil selliseid naabreid, seda raskem on meil endale tõestada oma paremust. Meile on ju eluliselt vajalik sisendada seda endale ka siis, kui me teame, et tegelikult jääme neile alla. See maailma avardumisest tingitud probleem on aga veel nii uus, et raske on ennustada, kuidas sellega toime tullakse.

Tundub, et vähemalt siin Eestis on üheks toimetulekustrateegiaks saanud pettekujutelm, et Eesti ja kogu muu maailma vahel on endiselt ületamatu müür, millest seoses talentide kojukutsumise kampaaniaga räägib politoloog Iivi Anna Masso (PM 29.11).

Eestlastena on meie probleem see, et meie rahvaarv on väike (ka näiteks soomlastega võrreldes), meie materiaal­sed- ja inimressursid on piiratud ja me arvame, et meil on olnud pahad naabrid, raske ajalugu ja meil on halb rahvuslik iseloom.

Viimast vabandame me endale küll oma ajalooga, sellega, et oleme pidanud olema orjarahvas, aga erinevalt juutidest, kes tunnistavad, et nende esivanemad olid orjad Egiptuses, ei saa me ennast lohutada usuga oma väljavalitusse Jumala poolt (kuigi Juhan Liivi luuletus «Sa oled kui Iisrael vanast, oh minu isamaa» püüab sellist usku sugereerida) ega ka ideega endast kui kangelaslikult kannatanud rahvast, nagu see on näiteks poolakatel (teame küll, et oleme palju kannatanud, aga me ei heroiseeri seda; küll põhjendame sellega aga aeg-ajalt oma viha).

Peame ennast töökamateks lätlastest ja slaavi rahvastest («asiaatidega» me ennast ju ometi võrdlema ei hakka!), kuid samas ei usu kunagist Reformierakonna valimisloosungit viia Eesti Euroopa viie kõige rikkama riigi hulka ilmselt ka enamik realistlikult mõtlevaid poliitikuid. Kahtlen, kas selle loosungi autoridki seda tõsiselt mõtlesid.

Töökuse kõrval peame oma rahvuslikuks omaduseks kainust ja rahumeelsust, mis paistab aga paljudele välismaalastele tuimuse ja ükskõiksusena kõige suhtes, mis ei toimu otse meie ukse taga. Oma negatiivseteks joonteks peame aga seevastu kadedust ja ärapanemistahet, kuid sedagi vabandame me orjaajaga. Viimane on seega süüdi kõiges halvas.
Keegi on kunagi öelnud, et inimesel on lootust niikaua, kuni ta suudab veel iseenda üle naerda. Ilmselt kehtib sama ka rahvaste kohta. Artikli alguses tsiteeritud lugu pärineb sakslastelt ja näitab, et sakslased, keda paljud ­Euroopa rahvad peavad surmtõsisteks ilma huumorimeeleta inimesteks, suudavad enda üle siiski naerda.

Aga ka teised rahvad suudavad seda. Eesti Televisioonis näidatav inglise komöödiasari «Allo Allo!» pilab kõiki rahvuslikke stereotüüpe – oma osa saavad siin kätte nii sakslased, prantslased, itaallased kui ka inglased ise. Tõestuseks, et ka meie, eestlased, suudame võtta naljaga oma rahvuslikke stereotüüpe, on minu arvates mängufilm «Malev», samuti Andrus Kivirähki raamatud «Ivan Orava mälestused» ja «Rehepapp».

Aga ikkagi tundub mulle, et võrreldes mõne teise rahvaga (ja minagi ei pääse võrdlemisest) on meie võime enda üle nalja heita veel suhteliselt nõrk (ilmselt on seegi «orjaaja pärand»). Tõsiste rahvuslaste meelest on ka «Malev» ja Kivirähki raamatud liig mis liig, sest nad räägivad ju meie ajaloo pühadest ajajärkudest – muistsest vabadusvõitlusest ja «Eesti ajast» ilma püha hingevärinata.

Et meil on stereotüüpsed arusaamad oma naabritest ja endast, on paratamatu. Stereotüübid on küll osa meie kultuurist ja sellena on need väärtuslikud (mõned neist tuleks mu meelest kanda lausa UNESCO vaimse pärandi nimekirja), kuid on oluline, et me ei võtaks neid samas liiga tõsiselt.

Stereotüüpidel on nimelt üks halb omadus – need piiravad meid ja takistavad meil mõista nii oma kultuuri kui ka teisi kultuure ning need häirivad ka kultuuridevahelist kommunikatsiooni. Ma usun, et oleksime vaimselt palju rikkamad ja vabamad, kui suudaksime tõusta oma stereotüüpidest kõrgemale ja näha mitmekesisust, mida stereotüübid meie eest varjavad.