Kätlin Konstabel: digipöörde ohud koolis

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

PISA testi tulemustest räägitakse Eestis päris tihti, enamasti annab see võimaluse rõhutada meie koolide ja ­kooliõpilaste tub­lidust. Kui aga eelmise aasta sep­­tembri keskel avaldati PISA testil põhi­nev OECD raport teemal, et nutiseadmete kasutamine koolis ei ole laste akadeemilist edukust kasvatanud, libises see uudis vaid korra meie meediakanalitest läbi, kirjutab psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel Õpetajate Lehes.

Samuti ei pälvinud erilist tähelepanu hiljutine teade Soomest, et sealsel haridusametil on mõte keelustada koolitundides nutitelefonid. Arvestades seda, kui tõsiselt on meil ette võetud koolide digipööre, kui palju sellesse panustatakse ja kui suurt rolli mängivad nutiseadmed meie elus üleüldse, võiks ju eeldada vastupidist.

Kelle vidin on moodsaim?

Pole vähimatki kahtlust, et tänu infotehnoloogia arengule on inimestele kättesaadav tohutu hulk infot ja inimeste võimalused igas mõttes areneda on seetõttu suured – see kõik on väga vahva.

Aga võimalused tuleb ka realiseerida. Tuleb leppida sellega, et masin või põnevalt kokku pandud õppematerjal üksi kedagi targaks ei tee – mõlemaid tuleb osata mõistlikult kasutada. Inimeste ja koolide digipööramine on väärt ettevõtmine, ent ehk tasub vahepeal natuke aru pidada, kuidas teha seda nii, et kasu asemel lõpuks kahju ei sünniks.

Paljudes koolides arvatakse, et kuna enamikul lastest on nutisead­med koolis kaasas nagunii, siis võiks neid kasutada ka õppetöös. Ise­enesest mõistlik mõte: laps tunneb oma telefoni või tahvelarvutit hästi, talle ei pea selle kasutamist algusest peale õpetama ja kool saab raha kokku hoida.

Mõtleme aga korraks teisiti. Esiteks teevad juba algklassidegi lapsed tihti väga teraselt vahet, milline telefonimudel kellelgi on – kas on ikka kõige uuem iPhone või midagi muud. Ja nii näevad psühholoogid nõustamisel lapsevanemaid, kel küll rahaga kitsas käes, aga kes soovist last koolis mitte häbisse jätta, ostavad talle just selle kõige moodsama masina. Selline võistlus laste heaolule kasuks küll ei tule.

Laste nutiseadmetes on tavaliselt rohkelt lõbustavaid või suhtlemiseks mõeldud rakendusi. Kuidas tagada, et tunni ajal laps nutiseadmes ikka ainult õppetööga seotuga tegeleb? See on aga hädavajalik, sest kui tähelepanu hüppab aina ühelt nutitegevuselt teisele, halveneb materjali omandamine oluliselt. On lausa leitud, et niinimetatud rööprähklemise tulemusel on inimeste kognitiivsed võimed kümne IQ-punkti võrra tavapärasest kehvemad. Väidetavalt on see mõju hullem kui kanepi või tõsise magamatuse korral.

Rööprähklemise mõju

Eespool mainitud rööprähklemise halva mõju tõttu tasub ehk Eesti koolides mõelda rohkem ka koolisiseste ühtsete ja kõigile koolipere liikmetele teada nutireeglite kehtestamise peale. On koole, kus ongi juba selged ja kõigile teada nutireeglid, nutivabad korrused või koridorid, vahetunnid või pikapäevarühmad − sellist praktikat peaks rohkem olema.

Selgete reeglite ja piirava suhtumise poolt kõneleb 2015. aastal Londoni majanduskooli poolt teismeliste seas läbi viidud uuring, millest selgus, et pärast nutitelefonide keelamist koolides paranesid õpitulemused oluliselt – ja seda eriti probleemsetel õpilastel. Tõepoolest, kui tähelepanuprobleemidega lapsel võimaldada tunni ajal nutitelefonis ringi sahmerdada, ei aita ka parim väikeklass tal materjali omandada.

Olgu toodud hoopis teine, laste tervisega seotud „nutinäide”, kus samuti oleks tarvis ühtsemat lähenemist. Raske on leida kooli, kus poleks probleeme lastega, kes tunni ajal kas magama jäävad, zombidena ringi kooberdavad või lausa kokku kukuvad. Põhjus? Mitu ööd järjest on möödunud suurema või väiksema sinise ekraani taga.

Vanemad on mures, sest nad ei saa tõesti öö otsa lapse toas passida, ja õpetajad on mures, sest nende töö – aidata lastel targemaks saada – jääb tegemata. Lapsel võib koolipäev kirja minna, aga ei enamat, sest tarkust juurde ei tule. Teoorias võib öelda, et kui üks laps ikka korduvalt zombina kooli jõuab ja vanematega vestlus kuskile ei vii, võib kool informeerida lastekaitset – sest vanemad ei saa lapse tervistkahjustavale käitumisele piiri pandud. Aga naljalt nii kaugele ei minda ja koolid on hädas.

Mõtleme inimesele

See, et laste liialdamine nutiseadmete kasutamisega on mitmetahuline ja koolis hakkamasaamist mõjutav vaimse tervise probleem, selgus ka aastatel 2012−2015 Tervise Arengu Instituudi läbi viidud laste internetisõltuvuse levimusuuringust „Digilaps”. Tulemused näitavad, et liiase nutiseadmete kasutusega seotud probleemid käivad käsikäes madalama õppeedukuse ja käitumishindega, aga lisaks veel riskikäitumise, kehvade peresuhete ja tervisega.

Sellise seostekomplekti jaoks ei ole vaja, et lapsel väljenduks sõltuvus diagnoosimiseks vajalikul määral – seos on olemas ka siis, kui avaldus vaid mõni selge nutiliialduse tunnus. Kui mõelda, siis seni Eestis läbi viidud internetiteemalistes uuringutes osalenud lapsed on nutiseadme saanud valdavalt lasteaiaealistena. Praegu aga saavad paljud lapsed end nutiseadmega lõbustada juba beebieas ja mõtlematu nutivanemluse korral sattub tõsisesse ohtu nii laste kõne kui ka motoorika areng.

Me ei saa peredele arvutikasutusreegleid riiklikult ette kirjutada, küll aga oleks riigil oluline silma peal hoida sellel, kuidas varane nuti­kasutus laste arengut ja koolide nutipoliitika akadeemilist toimetulekut mõjutab − et vajadusel saaks protsesse soovitavas suunas mõjutada.

Digipädevusi nimetakse valdkonnaülesteks, kõiki elusfääre mõjutavaks, ja see on absoluutselt õige. Aga oluline on meeles pidada, et digitaalne heaolu − oskus ja rõõm virtuaalses keskkonnas toime tulla − on vaid üks osa üldiselt heaolust. Seetõttu on kasulik minna digipädevuste vajalikkuse nentimiselt üldisemale tasemele. Unustame masinad ja võrgud ja mõtleme korraks inimesele.

Mõtleme, milliseks inimeseks tahame oma lapsi kasvatada? Need mõtted ei pruugi olla üleni teadusest kantud, sest ükski uuring ei ütle meile, kas seenel käies peaks kukeseent ja puravikku ise ära tundma või piisab vastavast äpist. Teadus ei ütle meile ka seda, kas meie ajus võiks salvestatud olla ainult n + 1 parooli eri seadmete jaoks või võiks olla ka mõned telefoninumbrid, mõni füüsikavalem ja näiteks Eesti hümni sõnad või ikka ka „Kalevipoeg”. Või kas on normaalne, kui sümpaatset inimest suudetakse kohtama kutsuda ka suusõnaliselt, või pigem see, kui julgust jagub vaid tekstisõnumi saatmiseks? Kas inimene peaks suutma ja tahtma mõnda aega ka üksi mõtiskleda, niisama olla – või on hea see, kui ta sellise hetke tekkides kohe midagi virtuaalset tegema asub?

Kui me sellistele asjadele ei mõtle, võime leida end olukorrast, kus loosung „võrdne stardipositsioon kõigile lastele” võib tähendada võrdselt ära lõigatud võimalusi.