Klassitund. Pilt on illustreeriv. FOTO: Peeter Langovits

Kodutööde uuringu puhul oli valim suhteliselt väike, uuring oli ühekordne, kuid see-eest rakendati mitmekülgseid hindamisviise, küsitleti laste vanemaid ja õpetajaid, jälgiti lapsi nende kodutööde täitmise ajal, testiti nende teadmisi, vaadeldi tunde. Kas see andis uudseid tulemusi, nii et saaks öelda: jah, seda me enne ei teadnud, aga see on oluline, küsib Tallinna Ülikooli koolipsühholoogia professor Eve Kikas Õpetajate Lehes.

Olen kuulnud arvamust, et haridussfääris on uuringuid tehtud juba nii palju, et kõik peaks olema ära uuritud ja tuleb lihtsalt tegutseda. Samuti on väidetud, et teaduslik lähenemine ja kvantitatiivsed analüüsid hariduse valda ei sobi, sest nähtused on keerulised, erandeid palju ja leitu ei anna kasutatavat infot.

Veelgi enam – toetuda tuleks talupojamõistusele, meie endi tavakogemustele, oleme ju kõik koolis käinud ja teame, kuidas asjad käivad. Aga kas ühiskond on selline nagu siis, kui meie koolis käisime? Kas kool ei ole muutunud (ei peaks muutuma)?

Uusi uuringuid on vaja. Kultuuridevahelised uuringud on näidanud, et sama tegevusviis (nt kontrolliv kasvatus) omab eri ajal ja ühiskondades (nt autoritaarses vs. demokraatlikus) erinevat mõju. Seega ei piisa teiste maade tulemuste üldistamisest. Kodutööde uuringu puhul oli valim suhteliselt väike, uuring oli ühekordne, kuid see-eest rakendati mitmekülgseid hindamisviise, küsitleti laste vanemaid ja õpetajaid, jälgiti lapsi nende kodutööde täitmise ajal, testiti nende teadmisi, vaadeldi tunde. See viidi Eestis läbi nüüd ja praegu. Kas uuring andis uudseid tulemusi, nii et saaks öelda: jah, seda me enne ei teadnud, aga see on oluline? Kui jah, siis mida sellest järeldada?

Eelnevatel kuudel on uurijad andnud ülevaateid mõningatest õpilaste, õpetajate ja vanematega seotud leidudest. Kas need olid uudsed või ootamatud, võis igaüks ise otsustada. Kohatised vastuolulised tulemused kinnitasid komplekssete uuringute vajadust – kasutama peaks mitmeid andmekogumise viise ja uurida tuleks kõiki asjaosalisi: lapsi, nende vanemaid ja õpetajaid.

Miks antakse kodutöid? Kasutamata võimalused

Õpetajate ja õpilaste arvamused sellest, mis on kodutöö andmise eesmärgid, läksid üllatavalt hästi kokku. Üllatav oli leid juba seetõttu, et õpetajatelt küsiti üldisemalt: kolme eesmärki, miks kodutöid antakse; õpilastelt aga konkreetse kodutöö kohta. Valdav osa õpetajaid (seejuures oli neid protsentuaalselt rohkem teises kui seitsmendas klassis) nimetas kodutöö eesmärkidena kordamist, harjutamist, konkreetse oskuse õppimist ja tunnis poolelijäänu lõpetamist. Seda paljud lapsed ka tunnetasid. Neid eesmärke kinnitasid vaatlused. Seega võib järeldada, et kodutööde andmise põhieesmärk on kordamine ja harjutamine.

Mõnevõrra nimetati ka teisi eesmärke, nagu õpioskuste toetamine, koostööoskuste arendamine, koostöö koduga. Paradoksaalne oli aga, et ainult seitsmendas klassis nimetati kodutöö andmise eesmärgina ka huvi ja uudishimu tõstmist. Kas teises klassis oletatakse, et huvi on niikuinii olemas või kas vanematel õpilastel puudub see niivõrd suurel määral, et on hakatud ka sellele aspektile mõtlema?

Kuigi juba aastakümneid rõhutatakse vajadust toetada õpilaste iseseisvust, tundub, et kodutöid andes ei julgeta anda õpilastele vabadust ise tegutseda. Kodus toimivad samad õppimise seaduspärasused nagu koolis, ka seal saab edukalt õppida vaid siis, kui ollakse motiveeritud. Tundub, et see unustatakse aeg-ajalt ära. Kui tunnitegevused (metoodikad) on muutunud – eelkõige selles mõttes, et olenevalt õppimise eesmärkidest kasutatakse järjest erinevamaid tegevusi –, siis kodutööde sisu ja vorm tundusid olevat pigem traditsioonilised, kordamisele suunatud.

Õpilaste vastustest hakkas silma, et 36% teise ja 12% seitsmenda klassi õpilastest ei teadnud kodutöö eesmärki. Teise klassi õpilased ei oska veel eesmärke järeldada, kui nendest otseselt ei räägita, seega võivad need ei-tea-vastused viidata tõsiasjale, et õpetajad kodutöid piisavalt sisse ei juhata. Just teises klassis on ülesannete olulisuse ja kasuteguri selgitused hädavajalikud.

Kui õpilased tajuvad, et kodutöö eesmärk on lihtne kordamine-harjutamine, või kui nad ei oska oma tegevust ja selle eesmärke mõtestada, ei pruugi nad kodutöö tegemisel kuigi aktiivsed ja motiveeritud olla. Nii selguski, et õpilaste põhilised emotsioonid kodutööde tegemisel olid väsimus ja igavus ning kõige harvem kogeti elevust. See on igati ootuspärane tulemus, kui tehakse tööd, mille mõttekust ei tunnetata.

Siin tundub olevat mõtlemise koht – kodutöid on vaja anda, kuid need võiksid olla suunatud pigem autonoomse, ennast juhtiva õppija arendamisele, mitte ainult koolis õpitu kordamisele.

Eesmärkide selgitamine, küsitluste ja vaatluse vastuolu

Vastates kodutööde andmise protsessi kohta, väitsid ligi pooled õpetajad, et nad selgitavad koduse töö eesmärki ja koduse töö juhised loetakse klassis koos läbi kas enamasti või alati. Sama palju õpetajaid väitis end arutlevat kodutöö lahendamiseks vajalike õpioskuste, teadmiste või materjalide üle alati või enamikus tundides.

Vaatlused neljakümne viies tunnis, kus kodutöid anti, seda ei kinnitanud – kodutöö eesmärki ning juhiseid selgitati ligi 18% tundidest ning veel vähem (9%) arutleti õpilastega kodutööde tegemiseks vajalike õpioskuste, teadmiste ja materjalide üle.

Osaliselt võisid vastuolud olla tingitud sellest, et vaadeldi ühte tundi, mis võis olla just see, kus ei olnudki vaja midagi selgitada. Võib ju olla, et õpetajad on kodutööde eesmärgid veerandi alguses ära põhjendanud ja hiljem seda ei korda. Siin võib aga meenutada õpilastelt kuuldut – rohkem kui kolmandik teise klassi õpilastest (ja 12% seitsmenda klassi õpilastest) ei osanud konkreetse kodutöö eesmärki välja tuua.

Õppimise seisukohalt on aga tähtis see, mida õpilane tajub. Need tulemused tõstatavad küsimuse, mida õpetajad kodutöö selgitamise all mõtlevad. Samuti viitavad vajadusele pikaajalisema uuringu järele, sest just vaatlusi oleks võinud läbi viia mitu korda ning pikema aja vältel.

Mis on õppetöö individualiseerimine? Küsitluste ja vaatluse vastuolu

Kui küsida õpetajatelt, kui sageli nad individualiseerivad oma õppetegevusi vastavalt õpilaste huvidele, oskustele ja muudele iseärasustele, vastavad õpetajad enamasti, et teevad seda sageli. Kodutöödega seoses võiks individualiseerimine tähendada, et õpilastele antakse kodutöid vastavalt nende huvidele ja oskustele.

Küsimustiku küsimustele vastas 60% õpetajatest, et annavad kodutööde tegemisel valida, mis väljendub näiteks eri teemades, ülesandetüüpides, raskusastmes, mahus või vormis, kuidas kodune töö esitada. Vähem, kuid siiski arvestatav hulk õpetajaid (38%) väitis, et individualiseerivad koduseid ülesandeid. Individualiseerimisena nimetati, et  kodutöö jääb neile, kes klassis ülesandeid valmis ei jõua, või et tublimatele antakse täiendavaid ülesandeid ning lisaülesandeid neile, keda valmistatakse ette olümpiaadideks.

Õpetajate tunnivaatlused näitasid mõnevõrra teistsugust pilti. Vaid kolm õpetajat andsid eraldi ülesande õpilastele, kes tunnis tööd ei lõpetanud. Teistes klassides said kõik õpilased ühesuguse kodutöö. Sama tendents ilmnes meie ühes varasemas uuringus, kus võrdlesime õpetamistegevusi Eesti ja Soome esimeste klasside lugemistundides ning kus selgus, et kui kaheteistkümnest vaadeldud klassist Soomes individualiseeris õpetaja tegevusi viies, siis Eestis mitte üheski vaadeldud 21 klassist. Individualiseerimiseks loeti tegevust, kus õpetaja andis konkreetsele lapsele teistsuguse ülesande (k.a kodutöö) kui ülejäänud klassile. Ka need vastuolulised tulemused viitavad vajadusele uurida edasi, mida õpetajad individualiseerimise all mõtlevad.

Mida sellest järeldada?

Inimesed interpreteerivad olemasolevat infot, toetudes enda uskumustele, eelnevatele teadmistele ja kogemustele, mis õpilastel ja täiskasvanutel erinevad. Termineid „konstruktivism” ja „konstruktivistlik õpetamine” on mõtestatud erinevalt, vahel seostades konstruktivistlikku õppimist vastava õpetamisega.

Kui lähtuda sellest, et õppimine tähendab uue info vastuvõtmist, interpreteerimist, säilitamist ja hilisemat kasutamist, on igasugune õppimine (individuaal)konstruktivistlik – õppija loob enda teadmised ise – ning pole tähtis, kas õpetamine on õpetaja- või õppijakeskne või õpitakse koos kaaslastega. Õppija seisukohalt on ainuoluline, kuidas tema infot tajub ja mõtestab. See tähendab, et ei piisa sellest, kui uuritakse õpetajaid (või lapsevanemaid) – selline lähenemine annab teavet õpetaja ootustest, plaanidest, tema interpreteeritud tegevusest, kuid ei anna infot selle kohta, kuidas õpilased tema tegevuse vastu võtavad.

Lõpetuseks esitan osa minu vestlusest kolmandas klassis õppiva lapselapsega. Laps õpib koolis, kus kodutöid antakse sageli, ning aeg-ajalt on temagi kurtnud väsimust ja tüdimust neid tehes. Vestlusest koorus aga üpris mitmetahuline pilt, mis kinnitas tõsiasja, et innustunult õpitakse siis, kui tuntakse ennast hästi, kui õpitav on jõukohane ning endal on võimalus otsustada, kuidas ja mida teha. Samuti viitasid vastused sellele, et kodutöid andes on võimalik seda olukorda saavutada.

Mina (M): Räägime natuke kodutöödest. Mida sa arvad, kas need on huvitavad või igavad?

Tema (T):Oleneb kodutööst.

M: Missugused on huvitavad?

T: Need, mis antakse pikema aja peale. Kui ma saan mõtelda, mida teha, otsida arvutist materjale ja pilte, lugeda ja töö kokku panna. Kui ma saan ise oma tööd kujundada, see on nii vahva!

M: Kas õpetaja ütleb, mida te peate tegema?

T: Ta annab teema, aga meie saame ise valida, mida me täpsemalt teeme. Ta räägib, kust materjali otsida.

M: Aga missugused kodutööd on igavad?

T: Need, mis on rasked ja millest ma aru ei saa. Aga mõnikord on olnud ka nii, et isa seletab mulle need tööd ära nii, et ma aru saan, ja siis nad on olnud täitsa huvitavad.

M: Kui sa mõtled tagasi kodutööde tegemisele, siis mis tunne sul nendega seoses meenub? Kas see on rõõm, huvi, elevus, igavus, tüdimus või veel midagi muud?

T: Oleneb sellest, kuidas päev enne on olnud. Mõnikord olen ma koolist tulles nii väsinud, et ei jõua ega taha midagi teha. Kui nii ei ole, on kodutöid täitsa huvitav teha.